Kuidas minust sai satanist
Minu jõudmine satanismi juurde sai alguse gümnaasiumi lõpuklassis suheldes black metalit kuulava klassivennaga, kes mainis mulle LaVey’d, MVO’d ja Saatanlikku Piiblit. Esimesel võimalusel uurisin nimetatud suurusi ning leidsin nii Musta Veenuse Ordu kui ka Church of Satan’i kodulehekülje.
Vahetult enne lõpueksameid ostsin Anton Szandor LaVey “Saatanliku piibli” teise trüki. Lugesin, kui ma õigesti mäletan, paari päevaga antud raamatu läbi ning otsustasin seejärel täita Musta Veenuse Ordu liikmeksastumise ankeedi. Ma võtsin seda kui testi, kontrolli, kas ma olen õigel teel ja tol hetkel tundus selleks olevat teiste satanistide arvamus/tunnustus. Ankeeti täitsin suurelt osalt algusest lõpuni korraga ja umbes nädala pärast sai see posti pandud. Sügisest olin juba MVO ridades. Tundub, et ma läbisin selle testi edukalt, olen viis aastat olnud MVO-s, sellest kolm juhatuse liige.
Ema oli alguses skeptiline. Kippus arvama, et millega ma nüüd küll ennast seon. Aastate jooksul on ta näinud ka teisi sataniste ning on mõistnud, et tema skeptilisus oli asjatu, satanistid on üpris harilikud inimesed. Isa pole kunagi midagi maininud, vaevalt ta on sellesse üldse süvenenudki. Isiklikult pole kohanud ühtegi inimest, kes oleks mind rünnanud seetõttu, et ma satanist olen. Reeglina on reaktsioonid olnud pigem mõistva või positiivse tooniga.
Saatanlikku Piiblit esmakordselt lugedes (ja ka hilisematel kordadel sirvides) sain ma üpris kiirelt aru, et see on midagi mulle, kogesin omajagu äratundmisrõõmu. Nägin, et see kirjeldab mind niigi iseloomustavaid omadusi, teatud inimtüüpi. Ma ei kogenud mingit meeletut vaimustust, minu jaoks oli see loomulik progress ja asjade loomulik käik. MVO-ga liitumine tõi mulle uusi arukaid tuttavaid, üldist tutvusringkonna laienemist (mitte ainult satanistide arvelt) ning mitmesuguseid lõbusaid üritusi, kuigi ka mitmeid konflikte.
Ma olen ennast pikka aega pidanud ebatüüpiliseks lõvi tähtkuju esindajaks. Väiksena olin pigem rahutu lõvikutsikas, kuid nüüdseks olen ma võrdlemisi rahulik, kaalutlev ja iseseisev, mis on vastandlik tüüpilisele keevalisele lõvikirjeldusele. Satanist minu silmis peabki olema iseseisev, ratsionaalselt mõtlev, vaba, kriitilise meelega ja põhimõttekindel.
Minu jaoks on satanism filosoofia-ideoloogia. Satanist ollakse igapäevaselt, sest see kas on sulle igiomane või mitte. Viimasel juhul ei saa seda inimest nimetada satanistiks. Church of Satan’is kasutatav väljend, et satanistiks sünnitakse on tugeva tõeteraga. Satanistist saab satanist sujuvalt, järk-järgult, see ei toimu üleöö, taoline areng toimub evolutsioonilise mitte revolutsioonilise nähtusena. Filosoofilise satanistina on Saatan minu jaoks sümbol, minu überego kehastus, mina ise, pidevalt arenev, ennastparendav ning arendav.
Ma arvan, et minu tõekspidamised ei muutu aja möödudes. Usutavasti ei kõiguta mind ka surmale mõtlemine vanemaks saades, kuid eks näis kas ma ka oma sõna pean kui vanaduspõlv käes.