Huumor = uuendusmeelsus?
July 15th, 2010 GraMortisÜks ääretult ekstravagantne valearusaam satanistidest on nende huumorimeele puudumine. Mis kaalutlustel seda valearusaama on kultiveeritud, on raske mõista, kuigi ilmselt mitte võimatu.
Põhiline tegur, mis selle võib olla on tinginud, näib olevat satanismi kui kurjust kultiveeriva, vaenlase kuju iseloomustamine ja ebainimlikustamine. Naljamõistmisvõimeta indiviid on kergekäeliselt kujutletav inimväärtusi eiravana, vähemalt kergemini kui keskmine ettur, kes iga huumorihetke puhul naeru palgele veab, isegi juhul kui selleks tegelikult põhjust pole või too seda ei mõista.
Satanist võib olla ka hea ohver rünnata, kuna reeglina satanisti huumorimeel on siiski mitmetahulisem ja arenenum kui keskmisel inimesel. Me võime nautida ka madalalaubalisi nalju, kuid tihti vürtsitame juttu sarkasmi, mitmetimõistetavuse, veidrate seoste jms.
Samas too kuvand, et satanist on black metalit kuulav üleni mustas pikkade juustega karvik, ei aita ka ilmselgelt kaasa. Isegi nood eelpoolkirjeldatud pläkkarid evivad hämmastaval kombel huumorimeelt, üritagu nende eeskujud käituda kuidas tahes.
Vasturünnakuna on äärmiselt mõnus täheldada, et tegelikult on satanistid üks kõige kergemini enda üle nalja visata oskav religioosne/filosoofiline liikumine. Ei küündi enamik kristlasi, moslemeid, budiste või keda iganes sellele tasemele.
Religioon kipub olema dogmaatiline ja seega on mõistetav miks inimesed usuküsimustes ei kipu nalja viskama, kuid samas kuvab see ääretut religiooni nõrkust kui tühipaljas relv nimega huumor viib religioone kaitseasendisse. Hämmastav kuidas usk võib nii kalk ja kõigutamatu olla paljude jaoks, kuidas võib olla nii pime ja ebatolerantne teiste arvamuste suhtes.
Huumori mittetalumist võib samas tõlgendada põhimõttekindluse ja jäikusena, esimene neist ei näigi esmapilgul hälbiva iseloomujoonena. Kuid põhimõttekindlus tähendab vastuvõtmatust uuele, mis omakorda tähendab stagnatsiooni, konflikte ning muud seonduvat. Mõningane konservatiivsus on teretulnud, kuid loll vastumeelsus uuendustele on häiriv. Inimestel kipub olema mingisugune loomulik reaktsioon uuenduste vastu, mõistetav, aga mitte vastuvõetav.
Naer on terviseks ning satanistid pole kaugeltki sellest pahest priid, suudame enda üle, suudame teiste üle, suudame naerda mille üle iganes, nii nagu suudame väljendada kõiki teisi loomulikke emotsioone.
Parafraseerides ühe tuttava ütlust: “Frogs know I hate god.”