Kuidas minust sai satanist

December 23rd, 2010 GraMortis

Minu jõudmine satanismi juurde sai alguse gümnaasiumi lõpuklassis suheldes black metalit kuulava klassivennaga, kes mainis mulle LaVey’d, MVO’d ja Saatanlikku Piiblit. Esimesel võimalusel uurisin nimetatud suurusi ning leidsin nii Musta Veenuse Ordu kui ka Church of Satan’i kodulehekülje.

Vahetult enne lõpueksameid ostsin Anton Szandor LaVey “Saatanliku piibli” teise trüki. Lugesin, kui ma õigesti mäletan, paari päevaga antud raamatu läbi ning otsustasin seejärel täita Musta Veenuse Ordu liikmeksastumise ankeedi. Ma võtsin seda kui testi, kontrolli, kas ma olen õigel teel ja tol hetkel tundus selleks olevat teiste satanistide arvamus/tunnustus. Ankeeti täitsin suurelt osalt algusest lõpuni korraga ja umbes nädala pärast sai see posti pandud. Sügisest olin juba MVO ridades. Tundub, et ma läbisin selle testi edukalt, olen viis aastat olnud MVO-s, sellest kolm juhatuse liige.

Ema oli alguses skeptiline. Kippus arvama, et millega ma nüüd küll ennast seon. Aastate jooksul on ta näinud ka teisi sataniste ning on mõistnud, et tema skeptilisus oli asjatu, satanistid on üpris harilikud inimesed. Isa pole kunagi midagi maininud, vaevalt ta on sellesse üldse süvenenudki. Isiklikult pole kohanud ühtegi inimest, kes oleks mind rünnanud seetõttu, et ma satanist olen. Reeglina on reaktsioonid olnud pigem mõistva või positiivse tooniga.

Saatanlikku Piiblit esmakordselt lugedes (ja ka hilisematel kordadel sirvides) sain ma üpris kiirelt aru, et see on midagi mulle, kogesin omajagu äratundmisrõõmu. Nägin, et see kirjeldab mind niigi iseloomustavaid omadusi, teatud inimtüüpi. Ma ei kogenud mingit meeletut vaimustust, minu jaoks oli see loomulik progress ja asjade loomulik käik. MVO-ga liitumine tõi mulle uusi arukaid tuttavaid, üldist tutvusringkonna laienemist (mitte ainult satanistide arvelt) ning mitmesuguseid lõbusaid üritusi, kuigi ka mitmeid konflikte.

Ma olen ennast pikka aega pidanud ebatüüpiliseks lõvi tähtkuju esindajaks. Väiksena olin pigem rahutu lõvikutsikas, kuid nüüdseks olen ma võrdlemisi rahulik, kaalutlev ja iseseisev, mis on vastandlik tüüpilisele keevalisele lõvikirjeldusele. Satanist minu silmis peabki olema iseseisev, ratsionaalselt mõtlev, vaba, kriitilise meelega ja põhimõttekindel.

Minu jaoks on satanism filosoofia-ideoloogia. Satanist ollakse igapäevaselt, sest see kas on sulle igiomane või mitte. Viimasel juhul ei saa seda inimest nimetada satanistiks. Church of Satan’is kasutatav väljend, et satanistiks sünnitakse on tugeva tõeteraga. Satanistist saab satanist sujuvalt, järk-järgult, see ei toimu üleöö, taoline areng toimub evolutsioonilise mitte revolutsioonilise nähtusena. Filosoofilise satanistina on Saatan minu jaoks sümbol, minu überego kehastus, mina ise, pidevalt arenev, ennastparendav ning arendav.

Ma arvan, et minu tõekspidamised ei muutu aja möödudes. Usutavasti ei kõiguta mind ka surmale mõtlemine vanemaks saades, kuid eks näis kas ma ka oma sõna pean kui vanaduspõlv käes.

Posted in Inimene, Kogemused, Satanism | Comments Off on Kuidas minust sai satanist

Minu esimene kokkupuude satanismiga

December 5th, 2010 jMo

Kirjutan siis kuidas satanismi avastasin enda jaoks.

Oli aasta 2007. mingisugune kuupäev ja sattusin lugema Saatanliku Piiblit Viru keskuse raamatukogus ja siis lugesin ja lugesin. Möödus mõni aeg ja kuidagi tekkis veel huvi selle vastu ja satusin siis MVO kodulehele, ei teagi muide kuidas, olen kindel, et ei kirjutanud midagi satanismiga seoses. Aga kuidagi sattusin ja siis tekkis kohe suurem huvi, et mis lehega siis tegemist. Alguses arvasin vist, et mingi mõttetu laste jututuba ka seal ja sattusin jM-ga rääkima. Oh seda seletamist ja asju. Aga siiani on ta mulle nagu – heh, imelik öelda – ma ei tea, hea inimene, usaldan teda . Ainus ehk keda usaldan MVO-st, ei teagi miks, ehk sellest, et oli esimene kellega suhtlesin, ei tea.

Aga no vahepeal siis proovisin nii proovimise pärast ankeeti täita, naerdi välja, ma usun. Vähemalt esimene kord. Aga no eks ma üritasingi ehk pigem sel ajal endas rohkem selgusele jõuda ja siis lõpuks sain ka endale tüdruku, kellele kohe mitte ei lähe satanism ega ka mingi muu religioosne värk peale, kuigi ma räägin, et ma usun pigem endasse kui Saatanasse või nii. Ei oskagi seletada vaid lihtsalt satanistlikud põhimõtted ja tõekspidamised kattuvad minu omadega, kuigi seejuures olen ma jäänud iseendaks ja see ei tohiks minumeelest kedagi häirida. Kuigi jah, satanism või ehk ka MVO meeldiv seltskond on mulle paljugi juurde andnud. Ehk jM-i motiveerivad sõnad või ma ei teagi, tunnen end enesekindlamana ja rohkem iseseisvamana ning tunnen, et olen võimeline ka ise hakkama saama elus, mis ka ei oleks.

Nii, no ma ei teagi kas ma olen nagu enda arust liige või teiste arust, enda arust ma miskipärast ei tunne end liikmena, sest tunnen, et ma ei ole midagi ei ordule ega miskil muul viisil end pakkunud, kuid jah, ankeedi põhiselt peaksin olema siis liige. See oli ausalt öeldes üllatus, et olen nüüd liige. Ei tea. Ma ei oskagi kuidagi võtta seda asja. et kas liige või mitte liige. Ma olen mina ise, et ma ei saa aru mis see liikmeks olemine annab mulle. Saan ehk pentagrammi või mingi muud stuffi, kuid see pole põhiline minu arust. Ma arvan, et põhiline on see, et olen end leidnud lõpuks ja mingites valkondades ka end maksma pannud, tõestanud ja saanud julgust juurde! See on minu jaoks tähtis.

© Bacardi [sept.2009]

Posted in Uncategorized | Comments Off on Minu esimene kokkupuude satanismiga