Juurteta inimkond

April 30th, 2012 Marengo

Käisin möödunud nädalavahetusel metsas jalutamas ning ühe talu varemete vahel sõitis mõte minevikule, justnimelt inimkonna minevikule. Arvan, et väga mitmed lapsed küsivad ühel hetkel endi vanematelt „Mis on  elu mõte? Kuidas kõik algas?“. Mina sain omal ajal kaks vastust: „mõte on paljuneda“ ja tühja pilgu. Miks ei ole olemas ühest õiget ja tõest vastust, või siiski on, kuid see ei jõua mingil põhjusel kõigini? Kas inimkonna mälu on kustunud?

Me otsime ja lõputult. Vahepeal jõuame kuhugi, naudime elu ja siis avastame, et on aeg uute filosoofiatega maha saada. Või vähemalt on selline minu elu. Kaua ei lasta loorberitel õitseda, on vajalik püstitada uued küsimused ja edasi areneda. Seda näitab ka maailma ajalugu. Riik püsib, religioon ja riigikord paistavad rahvale sobivat ja äkki sõidavad teisiti meelestatud sõdurid (või nende käskijad) tollest rahuriigist armutult üle, jääb vaid mälestus ning miski leiutis või asi ka tulevaste põlvede jaoks.

Inimese elu on kui maailma loomise, käekäigu ja lõpu miniatuurne mudel. Algab asi suure paugu ja kisaga ning liigutakse läbi mitmete maailmavaadete. Ma ei pea siin silmas otseselt religioone, vihjan hetkedele, mil tuntakse end hästi, kuna ollakse veendumusel, et käesoleva hetkeni on jõutud tänu õigele suhtumisele, läbi õige filosoofia.

Kogen seesugust huvitavat asja, et kui olen leidnud ilmavaate, mis paistab ideaalselt mulle sobivat, naudin mõnda aega selle järgi elamist ja olen tunnistajaks kui tore kõik on, siis mingil neetud hetkel hakkan justkui hulluks minema, mõtlen pidevalt, et kas tegu on ikka tõega. Järgmisel hetkel rahustan end maha, et olen praeguste arvamisteni jõudnud läbi selle ja tolle kogemuse ning lihtne loogika võtab kaitsva seisukoha, et kõik on korras. Seejärel hakkan taaskord millimeeter haaval kahtlusi lahkama ja jõuan tupikute tupikusse, kuna minu keerulisel ajul ei olnud sündides kaasas kasutusjuhendit.

Hetkelgi olen omast arust õigel teel, õnne tundmine ja madalseisud vahelduvad päris tihedalt. Süngeid mõtted on vaja kas eirata ja nende üle naerda või tuleb nad selgeks mõelda, leida lahendus. Masendushetked, mis seotud elufilosoofiaga on seotud arenguga. Vastusteni jõudmine loob selgema pildi ümbritsevast ning minule kui religioosseid ja vaimse maailmaga seotud kogemusi kogenud inimesena kangastub koheselt pilt, kuidas miski/keski jõud soosib arengut, andes kätte uued sihid. Piinavate mõtete võrku jäädes halveneb tervis ja nõrgeneb immuunsüsteem ning elu on väga kerge totaalselt kokku varisema, lähenetakse ka füüsilisele surmale.

Märgid on kõnelenud piisavalt selgelt, satanismi sisu köitnud paraja laksuga veendumaks, et olen õigel teel, täieliku rahuloluni on teoreetiliselt väga kerge jõuda, kuid enamvähem kerge ka praktiliselt, kuna tajun pea koguaeg, kuidas mingisugune satanismiga vastuolus jõud „raiub“ minu teele mõtteid, mis ei lase elu nautida. Näiteks see, et miks kõik inimesed ei jõua elunautlemiseni satanistlikus võtmes, mis laseks tuua Maa peale tunduvalt suuremates annustes rahu ja lugupidamise üksteise suhtes. Kus maailmas asub see inimhinge alge, mis dikteerib inimaju ehituse ning seega suures osas tema tuleviku? Miks ei osata nendele vastata?

Lõputult tuleb häma folkloorist ja rahvapärimusest, kuidas läbi erinevate jumalate on asi alguse saanud; läbi miljonitele tuntud religioonide, mis püüavad anda ühest vastust. Mõned suhtlevad suisa Maaväliste lendava taldrikutega eputavate olenditega, kes väidavad siinse planeedi kohta täit tõde teadvat. Miks ei ole vastuseid, mille pärast osad inimesed suudavad elada pika eani ning pääseda massiõnnetustest läbi ime või oma intuitsiooni, teised ei koge eales midagi sellesarnast või et miks ei taju kõik, kui suur osa nende elu loomisel on nende endi mõtted ja emotsioonid? Miks ei eksisteeri filosoofiat, mille alla mahuksid kõik Homo sapiensi esindajad?

Ainus lahendus on minu jaoks hetkel midagi taolist, et need ajud, kes maailma loovad, olgu nad tulnukad või jumalad, on omavahel mingisugusel x põhjusel sama riius nagu inimesed siin. Ehk siis kehtib väide „kuidas isa, nõnda poeg“. Kui inimene muudab religiooni/filosoofiat oma elus, siis hakkab ta kogema suuremate õnnestumiste juures ka suuri kaotusi, kuna eelnev jumal vms soovib inimese pühendumise energiat enesele. Kaitse on inimesel olemas seljuhul, kui ta saab selleks juhiseid, kuidas end vaimselt kaitsta risustavate mõtete eest, millel kipuvad olema laastavad füüsilised tagajärjed.

Hüvakäeraja esindajad räägivad, et inimene areneb ning nö kõrgema sfääri teadmised saavad need, kes seda väärt on, ehk kõik on maailmas karmaliselt seotud ja seega õiglane. Kuid jah, nii see paraku siinmaal pole, et võimu omab see, kes vastutada suudab.

Maailm sarnaneb hiiglasliku Tallinnaga, mis iialgi valmis ei saa või Rooma linnaga, mille kohta käib veenev jutt, et ühe päevaga seda valmis ei tehtud. Arvan, et igasse inimesse on kodeeritud (ei tea kus ja kelle poolt ning liiga labane on kogu see jama ajada geenide süüks) tema tõeline olemus, milles selgusele jõudes on ta võimeline kogema õnne selle sõna kõige sügavamas tähenduses ning tõmbab enesele ligi neid, keda vajab. Võibolla peab paika ka arvamus, et meis kõigis on olemas kogu vajalik info maailma kohta, peab selle teemandi vaid üles leidma ja sisetunde järgi ära lihvima.

Mõtteid vabadusest.

March 30th, 2012 Marengo

Alati, kui saavutan/saan midagi, mida kogu hingest soovinud, saab kinnitust idee, et inimene tõesti on oma õnne sepaks, kujundab oma elu ise, on vaba. Samas leiavad aset ka sündmused, mis toetavad vastupidist ideed: halvad/head seigad tulevad läbi juhuste ja vägisi kummitab terroriseeriv mõte, et peale soovi täitumist võib minust tramm üle sõita. Kui vaba on inimene ja mis asjaolud tema vabadust takistavad?

Enne inimhinge vabaduse haarde lahkamist peaks mõistma sõna „vabadus“ sisu. Vabadusel on inimeste jaoks erinev tähendus. End peetakse vabaks, kui elatakse vabariigis, kui ollakse oma aja peremees või suurem väljakutse – tunda vabaduse ja õnnetunnet enamus ajast, olles üle probleemidest sisemise rahutundega. Ise pean vabaduse sümboliks viimast, kuna vabariigis elades ei ole raske sattuda nõdrameelse karja terrori alla ning oma aja peremeest võib kummitama hakata hingeline tühjusetunne misiganes valdkonnas.

Inimene ei ole vaba, ta ei ole ennast ise loonud, teda on loodud, loodus või kes iganes kõrgema mõistusega olend. Igaüks on „programmeeritud“ oma vajadustega, mida ei anna alati rahuldada või hoopiski, soovid on täideviidavad, kuid viivitusega, mis siiski ei pruugi tagada täit rahulolu. Samuti on absoluutselt kõik mõistuse juures olevad inimesed kogenud, et peavad tegema midagi, mida tegelikult ei soovi.

Sünnikohta ja osasid kontakte ei saa valida. Esimene õpetaja koolis võib eluisu päris pikaks ajaks ära võtta ja homne päev võib jääda planeedi eluslooduse viimaseks. Päris must stsenaarium. Kohe üldse ei saa inimene küündida vabadusetroonini.

Aga õnneks omame mõistust, mis suudab inimest kohandada ellu jääma ja hakkama saama ka väga kohutavate olukordadega, tõsi, mitte iga sündmusega. Olen korduvalt kogenud soovide täitumist, miski juhib minuni kontaktid, keda vajan, hakkavad lahenema elu loodud pusad, satun sündmuste keeristesse ning jõuan läbi minu jaoks negatiivsete ja muutumatute oludega kohanemist lõpuks sellisesse lõpp-punkti, kuhu soovisin. Pean vaid kindlalt teadma, mida soovin ja kes ma olen. Sageli on soovide täitumine edasi lükanud, kuna olen sisendanud enesele väärat pilti oma tegelikust olemusest. Aja edasi liikudes on avanenud detail Johari aknast, elu tõestab, et tõeliselt õnnelik suudan olla hoopis teistsugustes tingimustes, kui algselt tajusin.

Palju on juureldud inimhinge olemuse, päritolu ja tuleviku üle. Filosoofiate ja religioonide maastik pommitab jõhkrate vastuoludega, vastused ei ole kerged tulema. Inimene muutub vabamaks hetkest, mil saab ausaks oma soovide rägastikus, ei kata neid enese eest dogmade looriga. Samuti tean kogemuste järgi öelda, et nn külgetõmbeseadus töötab, mitte 100%, kuid omajagu suure mõjuga.

Üks huvitav kogemus paari aasta tagusest kogemustekirstust: pelgasin kohutavalt sõjaaegse ainestikuga filme ja raamatuid. Paaniliselt kartsin selliste aegade naasmist. Koolis pidin lugema frustreeriva sisuga raamatuid, olin foobia küüsis. Tõmbasin seda temaatikat ligi. Kuulsin tänaval suvalisi inimesi rääkimas sõjast, kannatasin võigaste õudusunenägude käes ning hetk enne magamaminekut teleka ees, kui korraga kolmel eestikeelsel kanalil olid eetris venekeelsed sõjafilmid, tõi lõpuks arusaamise külgetõmbeteooria paikapidavusest.

Külgetõmbeseaduse all ei pea ma silmas maailmas populaarsust koguva raamatu ja filmi „The Secret“ sisu, mille kohaselt universum või jumal oma ääretus heatahtlikkuses aitab inimesel enese tegelikke jumalikke võimeid avastada. See on liiga läila teooria, kuna teatud grupp inimesi on juhmid sünnihetkest kuni viimse hingetõmbeni ja seda asja ei anna millegagi parandada, seega universum ja jumala partei ei ole heatahtlikud. Osad inimesed suudavad arendada intuitsiooni ja pöörata tähelepanu oma mõtetele, neid analüüsida ja vastuseid edasi otsida. Samuti arvan, et ei ole võimalik  nn kõrgemates vibratsioonides vibreerides hõljuda koguaeg, omades ilmakõiksuse vastu tänutunnet, eriti veel maaliliselt ilusal suveõhtul, mil sääsekari piraajadena kallal.

Vabaduse olemasolu või puudumise tajumine sõltub tõlgendamisest. Kuningapoeg võib olla suuremas orjaikkes kui kerjus. Üüratu hunnik luksust ei pruugi korvata poliitilises mängus toimuvaid idiootsusi, põgeneda ei ole kusagile. Kerjus paadi all võib loomult olla optimist jne. Samas saab prints nupukuse juures valida, mil moel oma elu kitsaskohti analüüsida ja neist üle olla. Lai silmaring ja inspireerivad mõtteterad suudavad teha imesid.