Mõtteid vabadusest.

March 30th, 2012 Marengo

Alati, kui saavutan/saan midagi, mida kogu hingest soovinud, saab kinnitust idee, et inimene tõesti on oma õnne sepaks, kujundab oma elu ise, on vaba. Samas leiavad aset ka sündmused, mis toetavad vastupidist ideed: halvad/head seigad tulevad läbi juhuste ja vägisi kummitab terroriseeriv mõte, et peale soovi täitumist võib minust tramm üle sõita. Kui vaba on inimene ja mis asjaolud tema vabadust takistavad?

Enne inimhinge vabaduse haarde lahkamist peaks mõistma sõna „vabadus“ sisu. Vabadusel on inimeste jaoks erinev tähendus. End peetakse vabaks, kui elatakse vabariigis, kui ollakse oma aja peremees või suurem väljakutse – tunda vabaduse ja õnnetunnet enamus ajast, olles üle probleemidest sisemise rahutundega. Ise pean vabaduse sümboliks viimast, kuna vabariigis elades ei ole raske sattuda nõdrameelse karja terrori alla ning oma aja peremeest võib kummitama hakata hingeline tühjusetunne misiganes valdkonnas.

Inimene ei ole vaba, ta ei ole ennast ise loonud, teda on loodud, loodus või kes iganes kõrgema mõistusega olend. Igaüks on „programmeeritud“ oma vajadustega, mida ei anna alati rahuldada või hoopiski, soovid on täideviidavad, kuid viivitusega, mis siiski ei pruugi tagada täit rahulolu. Samuti on absoluutselt kõik mõistuse juures olevad inimesed kogenud, et peavad tegema midagi, mida tegelikult ei soovi.

Sünnikohta ja osasid kontakte ei saa valida. Esimene õpetaja koolis võib eluisu päris pikaks ajaks ära võtta ja homne päev võib jääda planeedi eluslooduse viimaseks. Päris must stsenaarium. Kohe üldse ei saa inimene küündida vabadusetroonini.

Aga õnneks omame mõistust, mis suudab inimest kohandada ellu jääma ja hakkama saama ka väga kohutavate olukordadega, tõsi, mitte iga sündmusega. Olen korduvalt kogenud soovide täitumist, miski juhib minuni kontaktid, keda vajan, hakkavad lahenema elu loodud pusad, satun sündmuste keeristesse ning jõuan läbi minu jaoks negatiivsete ja muutumatute oludega kohanemist lõpuks sellisesse lõpp-punkti, kuhu soovisin. Pean vaid kindlalt teadma, mida soovin ja kes ma olen. Sageli on soovide täitumine edasi lükanud, kuna olen sisendanud enesele väärat pilti oma tegelikust olemusest. Aja edasi liikudes on avanenud detail Johari aknast, elu tõestab, et tõeliselt õnnelik suudan olla hoopis teistsugustes tingimustes, kui algselt tajusin.

Palju on juureldud inimhinge olemuse, päritolu ja tuleviku üle. Filosoofiate ja religioonide maastik pommitab jõhkrate vastuoludega, vastused ei ole kerged tulema. Inimene muutub vabamaks hetkest, mil saab ausaks oma soovide rägastikus, ei kata neid enese eest dogmade looriga. Samuti tean kogemuste järgi öelda, et nn külgetõmbeseadus töötab, mitte 100%, kuid omajagu suure mõjuga.

Üks huvitav kogemus paari aasta tagusest kogemustekirstust: pelgasin kohutavalt sõjaaegse ainestikuga filme ja raamatuid. Paaniliselt kartsin selliste aegade naasmist. Koolis pidin lugema frustreeriva sisuga raamatuid, olin foobia küüsis. Tõmbasin seda temaatikat ligi. Kuulsin tänaval suvalisi inimesi rääkimas sõjast, kannatasin võigaste õudusunenägude käes ning hetk enne magamaminekut teleka ees, kui korraga kolmel eestikeelsel kanalil olid eetris venekeelsed sõjafilmid, tõi lõpuks arusaamise külgetõmbeteooria paikapidavusest.

Külgetõmbeseaduse all ei pea ma silmas maailmas populaarsust koguva raamatu ja filmi „The Secret“ sisu, mille kohaselt universum või jumal oma ääretus heatahtlikkuses aitab inimesel enese tegelikke jumalikke võimeid avastada. See on liiga läila teooria, kuna teatud grupp inimesi on juhmid sünnihetkest kuni viimse hingetõmbeni ja seda asja ei anna millegagi parandada, seega universum ja jumala partei ei ole heatahtlikud. Osad inimesed suudavad arendada intuitsiooni ja pöörata tähelepanu oma mõtetele, neid analüüsida ja vastuseid edasi otsida. Samuti arvan, et ei ole võimalik  nn kõrgemates vibratsioonides vibreerides hõljuda koguaeg, omades ilmakõiksuse vastu tänutunnet, eriti veel maaliliselt ilusal suveõhtul, mil sääsekari piraajadena kallal.

Vabaduse olemasolu või puudumise tajumine sõltub tõlgendamisest. Kuningapoeg võib olla suuremas orjaikkes kui kerjus. Üüratu hunnik luksust ei pruugi korvata poliitilises mängus toimuvaid idiootsusi, põgeneda ei ole kusagile. Kerjus paadi all võib loomult olla optimist jne. Samas saab prints nupukuse juures valida, mil moel oma elu kitsaskohti analüüsida ja neist üle olla. Lai silmaring ja inspireerivad mõtteterad suudavad teha imesid.

 

 

Paranormal Activity/Kummitused.

March 11th, 2012 Fomoorlane

Jäin siin mõtlema,kui seda filmi vaatasin,et kas satanist usub üldse kummitustesse ,või ufod,või midagi üleloomuliku?
Ma ise olen inimene ,et kui enne ei koge,siis ma ei saa uskuda,et kõik peab olema ,kas käega katsutav või siis kogetud.
Kuna filmi komentaarid ja kriitikud ütlesid,et tegu on tõsielu ja öösel magada ei saa ja mõned klipid on  julmad,siis lülitasin end selle filmi sisemusse.
Üle tunnike siis oli film ja seal oli pere läbi elatud juhused/juhtumid siis.
Reeglina mina arvan,kui  inimene tajub siis midagi üleloomuliku,siis peaks nagu siis kahe maailma energiad kokku saama,et teinetest siis tunnetada või nii.
Õeldakse,et kui keegi kaotab läheduse,siis ta tunneb kadunukest ,või siis kas tegu pelgalt läbi elatud selle kadunukese või aju teeb suurema töö ära ja viib sind siis sellesse sündmuste rägastiku,mis paneb keha ja meele seda tundma. Raske mulle.
Peale vanaisa surma ma näiteks ise ei tunnud midagi tema  olekut ,või energiat.Ta oli hea ja  lahe vanaisa,ma nutsin matustel,aga siiki ei midagi.Nagu ei oleks tühi ja võõras tunne,mulje jääb,et ta on reisil või siis midagi nii.
Unenägudes ma olen näind teda,rääkind ei ole,kuna õeldakse,et surnud ei räägi.
Kui Kibuspuu raamatut lugesin ja seal tema õde rääkis,et nägin unes Kibuspuud ja ta oli õelnud ala toonis,lähen lapsi vaatama,mul ei ole aega palju.Võibolla unenägu võib olla mingi uks siis kuhugi teise maailma,mida võibolla me füüsiliselt ei tunne,aga ehk siis võibolla hing.Hing rändab ,kui inimene magab.Raske uskuda,et ma seda praegu ütlesin,aga mina muud lahendust ei leia.
Pealegi ei tea keegi ,mis saab peale surma,tõestada ei saa ,läbi elada vaevalt ise saad,kuid jäävad aind need faktid või jutukesed,mida keegi arvab,mis juhtub.
Poltergeisti juhtumeid on eestis isegi olnd,aga teadusliku seletust ei ole,et midagi kindlat.Ühed ütlevad,et tegu mingi energia laksuga,mis paiskab kogu toa segamini ,teised ütlevad,et kuri deemon/hing,mis tuleb ja teeb kurja perele ja mõned panevad paika kummitustega,phade siis.
Kui aus olla,ega mulle eriti ei meeldi ka ükskutes lagunenud majades kolada,eriti pimedas.Põnnina sai seda teha,aga siis ei osand seda  nii hinnata.
Kusjuures surnuaias mulle meedlib jalutada.
On küsitud küll,et kas oled haige ,või see käib su stiiliga juurde,aga ma ei oska sellele midagi tarka õelda.
Seal on rahulik,vaikne kui korralikult tähele paned,siis tuul isegi ei liigu sealt läbi.See on nagu teine maailm,midagi müstilist.Pole lihtsalt aed surnutega,vaid teispoolsuse värav või nii.
Kui mõelda,kuida satuvad kurjad/head  vaimud me sella või ,kuida me seda tajume,siis võiks ehk teema lõpuks õelda,et ehk me energiad ristuvad kuidagi ja me  tajume  kadunukeste energiat,mida meis elavates on ja võib tõesti need kokku saada ja toimub midagi seletamatut.
Kui oled kogend,siis oskad rääkida,kui ei ole,siis oskad aind kujutada.