June 20th, 2013 GraMortis
Satanism on ääretult indiviidikeskne maailmanägemus. Kuid kas enese ja oma lähedaste heaolu eest seistes võib satanistide hulgast sirguda ka masse koondavaid revolutsionääre?
Revolutsioon, ladinakeelsest sõnast revolutio – “ümberpööre”, on kiire muutus ühiskondlikus elus. Revolutsiooni lahutamatu osa on kehtiva korra suhtes teisitimeelestatud kriitilise massi saavutamine. Reeglina on rõhutud selle juures hüvedele ja paremale elule, mis revolutsioon endaga kaasa toob. Valdav osa massist on madalamatest ühiskonnakihtidest (ehk kõige rõhutumad ja reeglina ka kõige vähem haritud), mis tähendab, et neid on lihtne kaasa tõmmata kuna madalamates ühiskonnakihtides on Maslow püramiidi madalamad astmed just täitmata. Revolutsiooni juhivad reeglina keskmisest haritumad, heade oraatorivõimete ja kõrgete aadetega (vähemalt esialgu) isikud. Võivad olla kehtiva ühiskonna poolt rõhutud, kuid tõenäoliselt mitte sel määral kui ülejäänud liikumisega liitujad.
Satanism on indiviidikeskne, eneseheaolu rõhutav ja isepäisust-iseseisvust kõrgelt hindav mõttevool ja religioon, mis ei ole kunagi saavutanud massilist järgimist. Satanism ei vastandu koostegutsemisele, aga vastandub otseselt karjaku-järel-jooksmisele. Satanist tegutseb koos kui see on talle kasulik. Väga suurtes gruppides osalemine seda ei pruugi teha, sest üksikisiku omakasu (eriti veel tavaliikmena) muutub anonüümseks ja kättesaamatuks, esile tõusevad üldised ideaalid või eesmärgid, mis ei pruugi kokkuvõttes olla korrelatsioonis indiviidi esialgsete soovidega. Kui satanist soovib olla osa mingist suurest organisatsioonist või liikumisest, siis peab ta endale teadvustama, et tuleb kriitiline ja tähelepanelik olla kas organisatsioon-liikumine täidab lubatud aja jooksul püstitatud eesmärgid või mitte. Kui eesmärke ei täideta, on ka toetamine sisutühi ja teenib vaid ladviku omakasu.
Revolutsiooniks on vaja märkimisväärse ühiskonnaosa toetust. Satanistlik revolutsioon tähendaks, et satanistide arv ühiskonnas oleks suur, veerand või kolmandik ning toetus antud mõttevoolule üleüldine. Juba see on utoopiline ning isegi kui see peaks paika siis kaoks revolutsiooni mõte. Kui iga neljas või kolmas on satanist, siis tõenäoliselt suudaks nad mistahes korda vajadusel muuta ka rahumeelselt ja veretult (revolutsioonid ei kipu veretult mööduma).
Teine võimalus on grupi karismaatiliste ja manipuleerivate satanistide olemasolu, kes suudavad populistlike ja võltslubaduste kaudu kaasa haarata massid. Kuid selliste satanistide olemasolu on vastuolu, sest käib satanistlike põhimõtete vastu – ole ise ja lase teistel olla. Samavõrra võib kahtluse alla seada satanistliku revolutsiooni otstarbekuse mistahes olukorras, satanism on muutuv ja isepäine, evolutsiooniline nähe religioonivaldkonnas, satanism kohastub ja kohaneb ja muutub ajas. Samamoodi ka satanist ise, satanist kohaneb end ümbritseva keskkonnaga. Satanisti eesmärgiks ei saa olla olemasoleva kukutamine ja hävitamine.
Satanistlik maailmarevolutsioon on utoopiline idee (või düstoopiline, oleneb vaatlejast), mida ühel, teisel või kolmandal viisil maailm ilmselt ei näe. Satanist on pragmaatik, ta ei sea ennast ega end ümbritsevaid ohtu mingite (kohati) hoomamatute ideaalide pärast.
Posted in Filosoofia, Inimene, Poliitika, Religioon, Satanism | Comments Off on Satanistlik (maailma)revolutsioon on võimatu?
June 5th, 2012 Marengo
Ma ei ole oma lähedaste seas veel teavitustööd teinud, et pean end satanistiks. Põhjus ei ole arguses, vaid olen üpris veendunud tagasiside olemuses, mis minule osaks saama hakkaks. Minu perekonna võiks maailmavaatelt jagada kaheks, veendunud ateistid ning need, kes näevad ilmaruumi kirjusust läbi ülima headuse või muu minu jaoks new-age plämana, mille jaoks satanismi viljelemine on nende veendumuste kohaselt sõge enesele vee peale tõmbamine. Termin „Saatan“ on minu jaoks liiga isiklik, et seda neile olevikus ja lähitulevikus avaldada.
Olen suur “kõrgematelt“ (või kui soovite, „põrgulikelt“) jõududelt saabuvate märkidesse uskuja ning neilt nõu küsija. Selline käitumine on rumalus ja energia raiskamine, kui abiküsimisele ei järgne oodatavat abi ning märgid juhatavad valele teele. Läbi lapsepõlve kogesin, et kui salapärane sisetunne tungivalt käsib midagi kindlat korda saata, siis ratsionaalsele mõistusele tuleb seljuhul suukorv pähe lükata.
Niisiis.. läbi erinevate märkide jõudsin inimeste-/raamatuteni, kust edasi jätkus tee kristlase ning hiljem wiccana. Neid kahte teed ühendab tugevalt üks omadus, mida ma alguses tähele panna ei osanud: inimene laseb juhatada end ainujumala või jumalate panteoni tahtest. Palvetades ja valge maagia loitse tehes avastasin end tihti küsimas: „Mille kuradi pärast ma seda teen, kui jumalad või kesiganes niikuinii näevad oma ilmatu lõpmatus tarkuses, mis on minu südames ja mis soovid minu mõistuses ning mida ma vajan.“ Jäin kimbatusse karma ja eelmisi elusid toetavate teooriatega, mis ei seletanud, miks igas uues elus peab uuesti ja uuesti, lõpmatult õppima kasvõi wc-s käimist, miks sünnivad osad inimesed tohutult raske puudega? Mul kästi oodata, küll jumal vastused annab. Mille pärast üht inimolendit sellise teadmatusega piinata? Ja siis veel vanaema oma Aadama ja Eeva jutuga..Oh seda masendust. Ma olin vihane, olin pettunud, ma ei saanud vastuseid. Eeskujuliku wiccana külastasin kord kvartalis raamatukogu ning „patustasin“ seal teose „Saatanlikud pühakirjad“ nautimisega („Saatanlik Piibel“ oli raamatukogust varastatud, seega ei tekkinud võimalust seda teost uurida). Äratundmisrõõmu tõttu pidin sageli toolilt langema ja see saatanlikult võrgutav Baphometi pilk seal esilehtedel kutsus mind taas ja taas jõuga, mis sundis mind lõpuks ka piibli soetama.
Nagu eelnevatel aastatel olid minule ilmunud läbi kirjanduse ja inimeste mitmesugused taevased ja „head“ olendid, siis mingil hetkel hakkasin taipama, et enda sihikindlat ilmutamist ei jäta ka idiootsustest tiine maailma looja vastane ehk Saatan isiklikult. Olin väikesest saati erinevalt minu sõpradest huvitatud nö teispoolsusest, armastasin süngust, olin veendunud, et karistus peab võrduma kuriteo suurusega. Alandlikkus parasiitide ees ning vampiiride armastamine ja surnuaedade pühade templitena tajumine Kristuse taevariigiga ei klapi, wiccaga küll, kuid milleks kummardada jumalaid, metsahaldjaid ja ingleid, kes wicca seaduse kohaselt käsivad oma vaenlastele valgust saata. See on kristlus, ainult folgilikus võtmes.
Olen veendunud, et satanistiks sünnitakse. Mina sündisin ning läbi „valguse“ radade väntsutava läbimise veendusin selles ikka ja jälle. Saatan ilmutab end neile, kes seda väärivad, neile, kes suudavad jätta pikaaegsed „sõbrad“ enesepettuse ja silmaklapid. Siinkohal mainin ära ka arvamuse, et nagu loomad sünnivad erineva karvastiku ja keskkonnas toimetuleku võimega, nii sünnivad ka inimesed nö erinevate vaimolendite juhtimise alla. See on sügavalt minu isiklik arvamus läbi minu iskliku kogemuste pagasi. Mul on tuttavaid, kes on veendunud kristlased,tegu on igati intelligentsete isikutega ning nad kohe sobivad kristlasteks, neil läheb elus kõik hästi ja nad on veendunud Jumala armulikkuses ning otsatus tarkuses. Oman ka tuttavaid, kes igapäevaselt mässavad inlitega või järgivad raamatu „Saladus“ põhimõtete järgimist. Niikaua, kui inimene oma järgitavas filosoofias tapvaid ja depressiooni põhjustavaid vastolusid ei kohta, on kõik super!
Pean õigeks, et inimene järgib filosoofiat/religiooni, mille poole tema mõistus ja kogemused teda kannavad. Saatan esindab minu jaoks reaalset vaimolendit, kes soovib hävitada nurjatud ning anda elujõudu nendele, kelledes peitub tahe teha inikonnast väärikas ja koduplaneeti hoidev ja kaitsev rass. Tema ettenägelikkus on see, mis mind ühenduses minu sügavaima tahtega ja austusega nende vastu, kes seda minu silmis väärivad elus edasi viib.
Posted in Kogemused, Satanism | Comments Off on Minu isiklik nägemus Saatanast