Pere ja satanism

June 26th, 2009 Fomoorlane

Kindlasti küsite mismoodi satanist käitub kui tema on peres,või on peres teind teatavaks, et ta on satanist? Kui sataniste peetakse egodeks ja ülbeteks, siis arvatakse, et nad käituvad peres ka vastavalt ja ei austa perekonda. Tegelt see nii pole.

Mina austan oma pere juba sellepärast, et nemad andsid mulle elu, võimaluse elada katuse all, süüa, juua, isegi hariduse suuna, toetus, kõik mis on oluline eluks. Muidugi, siin on ka perekondi, kes ei võimalda anda võsukesele kõike seda, mida mainisin, aga üks on kindel, nad andsid endast parima olenevalt võimalustest. Satanisti üks omadus ongi olla edukas elus, ükskõik mis kiiksuga, aga et anda maksimum. Küll sa näed, et sinu järeltulija tänab sind selle eest.

Kas last peaks karistama tehtud patu eest? Muidugi peaks ,aga kuidas? Mina olen saanud rihma tegude eest, mis isegi ei vääri teiste silmis karistamist. Vägivald pole reeglina lahendus. Karistus võiks olla samas lõbus, aga samas märku anda, et teinekord ei tee nii. Keelata mingi lõbu ära. Kusjuures need lõbude keelamised muutsid mind rohkem kui see püksirihmaga mässamine. Reeglina vägivaldsem tegu jätab rohkem jälje kui see vaimne. Satanist ei tee liiga lapsele, aga võib käituda ausalt ja kurjalt, mis polegi tegelikult füüsiline karistus. Eks pere tahab ikka, et nende laps käituks suureks saades korralikult ja hästi ja pole üldse vaja hakata pead vaevama kas ta vigu ei tee. Kõik teevad, elu ongi õppimiseks. Ainuke asi, mida ei tohi teha, on sundida last tegema seda, mida ta ei taha. Tähtsamad asjad enne – kuidas elus toime tulla, kuidas käituda, kuidas austada teisi, et nemad sind austaks, haridus, sellised tähtsamad asjad.

Vot kindlasti, mida sundida ei tohi, on usku.Sest see on selline asi, millele inimene toetub. Tugi rasketel aegadel, ükskõik mis usk. Ma siinkohal ei hakka kiruma, et satanism on parem kui kristlus. Selle tee valib igaüks ise. Uskumuse üks kindel reegel on see, et sa ei tohi seda teistele peale suruda. Igaüks leiab selle tee ise, tulgu see mis ajal tahab. Tähtis on see, et pere seda austab. Mina olen oma usust peres ainult ühele inimesele rääkinud ja selleks oli mu ema. Küsite miks? Kuid tema oli see, kes tuindis selle vastu huvi ja rääkis minuga sellest. Tähtis oli, et ma rääkisin. Isale ma ei saa rääkida, kuna tema ei tunne huvi ja ma ei leia, et ta peaks teadma sellest kui huvi pole. Õde enamjaolt teab, kuid ikkagi pole rääkinud ja eks kunagi tuleb aeg kui ta niigi teada saab. Tean seda, et ma pidin olema peres karm ja eriti õelapsed kardavad mind. Miks või? Mitte, et ma neid karmilt karistanud olen, vaid ütlemiste poolest. See pole vale, aga vähemalt olen näinud märke, et sellest on kasu, et käituvad paremini. Vähemalt on näha, et ma olen suutnud neile mingi märgi jätta, mida laste ema-isa pole suutnud teha.

Minu ettekujutus perest on selline, et sa oled aus ja oled õiglane ja ei loo lastele mingeid illusioone, et teed seda ja saad midagi, sest reeglina paljud vanemad kasutavad seda ära, et laps midagi teeks ära. Ma lähen sellepeale välja, et ma olen aus ja õiglane, kuid ma ei valeta. Mis tähtsam, ma annan endast parima!