November 4th, 2013 GraMortis
Valimised on periood, mil ma mõtlen pahatihti millisena mina poliitikute rolli ühiskonnas näen ning kuidas praegust süsteemi uuta-muuta. Järgnevad tähelepanekud-ideed ei ole pikalt ja süvitsi analüüsitud, kuid mõtteainet peaksid sellegipoolest andma.
Poliitik – kreekakeelsest sõnast polis e. linn või linnriik, kuigi võib tähistada ka kodanikku, kodanike kogu. Poliitik ideaalis on rahva seast sirgunud kodanik, kes teatud kogukonna huve üritab kohalikult või riiklikul tasandil läbi talle seaduses antud õiguste alusel üritab esindada. Ideeliselt ei ole tegu ametiga. Samas me näeme igapäevaselt kuidas poliitikust on saanud ametinimetus. Näeme kuidas erialase pädevuseta inimesed tegutsevad pikka aega valdkondades, kuhu (kui nad tegutseks erasektoris) keegi neid nende pädevuse puudumise tõttu ei valiks.
Alternatiiv praegusele süsteemile on depolitiseerimine.
Depolitiseerimise all mõistan ma poliitiku kui ameti kaotamist. Lihtsaim moodus seda saavutada on läbi ühekordse valituksosutumise piirangu. Ehk siis korra valituks osutunud isik ei või osaleda järgmistel valimistel. Samuti ei võiks too isik töötada avalikus sektoris (ametnikena). Inimesed erasektorist erialase pädevuse ja haridusega osutuvad valituks, tegelevad neile oluliste küsimustega, teevad vajalikud otsused ja naasevad tagasi erasektorisse. Tegu on pooleldi tehnokraatliku lähenemisviisiga.
Taoline süsteemiuuendus välistab tugevate juhtfiguuride tekke – ei jäta pikka perioodi juhtide kujunemiseks ega anna ka vajadust juhtfiguuride jaoks; kaotab või vähendab populistlike otsuste tegemise – valituks ei osututa, seega pole millegi nimel tõmmelda; võrdsustab otsustajad, vähendab erakondade mõju – tähtsaimaks osutub enda püstitatud eesmärk.
Uus veri tähendab uusi ideid ja uusi lahendusi. Vana veri võib tähendada küll stabiilsust, kuid tõenäoliselt on stagneeriv element suurem kui stabiliseeriv. Seega ei tasuks karta ka fluktuatsioone peale valimisi. Kindlasti on kõikumised suuremad kui praegu, kuid rahva tahe ja vajadused peaks igal juhul paremini rahuldatama kui praeguse süsteemi puhul. Samuti peaks märksa madalamaks muutuma nn entry fee – poliitikasse sukeldumine peaks muutuma lihtsamaks kuna lõhed tuntud poliitikute ja lihtsa poliiitikahuvilise vahel peaks märgatavalt vähenema. Kui pole põhjust ennast laialt kuulutada pikkade perioodide vältel, ei saa tekkida ka praegu esinevate ebavõrdsust, kus häälesaagid erinevad kardinaalselt.
Võimalik, et taoline muudatus on vastuolus põhiseadusega (piirab inimese osalemist avaliku elu otsuste tegemisel – kuigi ka presidendi ametiaeg on maksimaalselt kahekordne). Vastuolusid ja küsitavusi on ilmselt mujalgi, kuid see ei kaalu ümber positiivseid osiseid.
Poliitikat peaks tegema pädevad kodanikud mitte poliitikud. Hetk, mil inimene muutub poliitikuks, on hetk, mil too inimene peaks poliitikast taanduma. Sellist enesekriitikat aga oodata ei tasu. Seega seadustame depolitiseerimise. Meil on see võimalus. Kus nõudlus, seal vajadus – nõuame.
Posted in Poliitika | Comments Off on Poliitika depolitiseerimise võimalikkusest
June 20th, 2013 GraMortis
Satanism on ääretult indiviidikeskne maailmanägemus. Kuid kas enese ja oma lähedaste heaolu eest seistes võib satanistide hulgast sirguda ka masse koondavaid revolutsionääre?
Revolutsioon, ladinakeelsest sõnast revolutio – “ümberpööre”, on kiire muutus ühiskondlikus elus. Revolutsiooni lahutamatu osa on kehtiva korra suhtes teisitimeelestatud kriitilise massi saavutamine. Reeglina on rõhutud selle juures hüvedele ja paremale elule, mis revolutsioon endaga kaasa toob. Valdav osa massist on madalamatest ühiskonnakihtidest (ehk kõige rõhutumad ja reeglina ka kõige vähem haritud), mis tähendab, et neid on lihtne kaasa tõmmata kuna madalamates ühiskonnakihtides on Maslow püramiidi madalamad astmed just täitmata. Revolutsiooni juhivad reeglina keskmisest haritumad, heade oraatorivõimete ja kõrgete aadetega (vähemalt esialgu) isikud. Võivad olla kehtiva ühiskonna poolt rõhutud, kuid tõenäoliselt mitte sel määral kui ülejäänud liikumisega liitujad.
Satanism on indiviidikeskne, eneseheaolu rõhutav ja isepäisust-iseseisvust kõrgelt hindav mõttevool ja religioon, mis ei ole kunagi saavutanud massilist järgimist. Satanism ei vastandu koostegutsemisele, aga vastandub otseselt karjaku-järel-jooksmisele. Satanist tegutseb koos kui see on talle kasulik. Väga suurtes gruppides osalemine seda ei pruugi teha, sest üksikisiku omakasu (eriti veel tavaliikmena) muutub anonüümseks ja kättesaamatuks, esile tõusevad üldised ideaalid või eesmärgid, mis ei pruugi kokkuvõttes olla korrelatsioonis indiviidi esialgsete soovidega. Kui satanist soovib olla osa mingist suurest organisatsioonist või liikumisest, siis peab ta endale teadvustama, et tuleb kriitiline ja tähelepanelik olla kas organisatsioon-liikumine täidab lubatud aja jooksul püstitatud eesmärgid või mitte. Kui eesmärke ei täideta, on ka toetamine sisutühi ja teenib vaid ladviku omakasu.
Revolutsiooniks on vaja märkimisväärse ühiskonnaosa toetust. Satanistlik revolutsioon tähendaks, et satanistide arv ühiskonnas oleks suur, veerand või kolmandik ning toetus antud mõttevoolule üleüldine. Juba see on utoopiline ning isegi kui see peaks paika siis kaoks revolutsiooni mõte. Kui iga neljas või kolmas on satanist, siis tõenäoliselt suudaks nad mistahes korda vajadusel muuta ka rahumeelselt ja veretult (revolutsioonid ei kipu veretult mööduma).
Teine võimalus on grupi karismaatiliste ja manipuleerivate satanistide olemasolu, kes suudavad populistlike ja võltslubaduste kaudu kaasa haarata massid. Kuid selliste satanistide olemasolu on vastuolu, sest käib satanistlike põhimõtete vastu – ole ise ja lase teistel olla. Samavõrra võib kahtluse alla seada satanistliku revolutsiooni otstarbekuse mistahes olukorras, satanism on muutuv ja isepäine, evolutsiooniline nähe religioonivaldkonnas, satanism kohastub ja kohaneb ja muutub ajas. Samamoodi ka satanist ise, satanist kohaneb end ümbritseva keskkonnaga. Satanisti eesmärgiks ei saa olla olemasoleva kukutamine ja hävitamine.
Satanistlik maailmarevolutsioon on utoopiline idee (või düstoopiline, oleneb vaatlejast), mida ühel, teisel või kolmandal viisil maailm ilmselt ei näe. Satanist on pragmaatik, ta ei sea ennast ega end ümbritsevaid ohtu mingite (kohati) hoomamatute ideaalide pärast.
Posted in Filosoofia, Inimene, Poliitika, Religioon, Satanism | Comments Off on Satanistlik (maailma)revolutsioon on võimatu?