Igavus kui IQ mõõdupuu
September 12th, 2010 GraMortisÜks äraütlemata arusaamatu tõik inimeste väljendusviisis on minu jaoks kolmesõnaline lause: “Mul on igav.” Mul on alati raskusi selle mõistmisega ning see tekitab minus inimese suhtes vastaka ja eemaletõukava emotsiooni.
Internetiavarustes on hordide kaupa “mul on igav”-kultuuri järgijaid, ei ole neid vähem ka mujal valdkondades. Minul on raske mõista kuidas inimesed on muutunud võimetuks peletama iseseisvalt oma igavust, sest ometigi on see ääretult lihtne ülesanne. Igaühel on hetki, kus tal on raske miskit tegevust ühel või teisel põhjusel leida, kuid reeglina on meil küll ja veel huvialasid, mõtteid, ideid, millega tegeleda, mille kohta uurida, mida korda saata. Miskit uut ja huvitavat saab ju oma igapäevasesse ellu tuua sisuliselt mingeid kulutusi tegemata.
Kui inimesel on igav, siis ta on reeglina saamatu, piiratud kujutlusvõimega ja tahtevõimetu. Kõik eelpoolnimetatud omadused peaks olema tugevas korrelatsioonis inimese IQ-ga, teadmiste tasemega, intelligentsiga. Seega inimene, kellel on igav, on loll indiviid.
Põhjus, miks see teema leiab arutlust siinses blogis, on ilmselge. Ühel satanistil ei tohi kunagi igav olla, elunautleja, kes lubab endale igavusehetki on oma eesmärgi juba eos kaotanud. Satanist ei ole elupõletaja, vaid too igavene naudingute ja teadmiste otsija, kes nagu noor gasell lõvi eest põgenedes võitleb viimase hetkeni. See on küll ilustatud kujund, kuid mina näen selles tugevat tõetera. Satanist on võitleja, oma eesmärkide saavutaja, ideede teostaja, hinnatud ja tunnustatud.
Seega, ma ei taha iialgi näha satanisti ütlema, et tal on igav. Sama vähe tahan ma näha oma lähedasi ja tuttavaid sama tegemas või keda iganes. Loe raamatut, mine jaluta, avasta muusikat, leia uusi tuttavaid, tegele õppimisega, vaata harivaid või sind kõigutavaid audiovisuaalseid oopuseid.
Naudi ja arene, sest see on universumi seadus.