Satanistlik (maailma)revolutsioon on võimatu?
June 20th, 2013 GraMortisSatanism on ääretult indiviidikeskne maailmanägemus. Kuid kas enese ja oma lähedaste heaolu eest seistes võib satanistide hulgast sirguda ka masse koondavaid revolutsionääre?
Revolutsioon, ladinakeelsest sõnast revolutio – “ümberpööre”, on kiire muutus ühiskondlikus elus. Revolutsiooni lahutamatu osa on kehtiva korra suhtes teisitimeelestatud kriitilise massi saavutamine. Reeglina on rõhutud selle juures hüvedele ja paremale elule, mis revolutsioon endaga kaasa toob. Valdav osa massist on madalamatest ühiskonnakihtidest (ehk kõige rõhutumad ja reeglina ka kõige vähem haritud), mis tähendab, et neid on lihtne kaasa tõmmata kuna madalamates ühiskonnakihtides on Maslow püramiidi madalamad astmed just täitmata. Revolutsiooni juhivad reeglina keskmisest haritumad, heade oraatorivõimete ja kõrgete aadetega (vähemalt esialgu) isikud. Võivad olla kehtiva ühiskonna poolt rõhutud, kuid tõenäoliselt mitte sel määral kui ülejäänud liikumisega liitujad.
Satanism on indiviidikeskne, eneseheaolu rõhutav ja isepäisust-iseseisvust kõrgelt hindav mõttevool ja religioon, mis ei ole kunagi saavutanud massilist järgimist. Satanism ei vastandu koostegutsemisele, aga vastandub otseselt karjaku-järel-jooksmisele. Satanist tegutseb koos kui see on talle kasulik. Väga suurtes gruppides osalemine seda ei pruugi teha, sest üksikisiku omakasu (eriti veel tavaliikmena) muutub anonüümseks ja kättesaamatuks, esile tõusevad üldised ideaalid või eesmärgid, mis ei pruugi kokkuvõttes olla korrelatsioonis indiviidi esialgsete soovidega. Kui satanist soovib olla osa mingist suurest organisatsioonist või liikumisest, siis peab ta endale teadvustama, et tuleb kriitiline ja tähelepanelik olla kas organisatsioon-liikumine täidab lubatud aja jooksul püstitatud eesmärgid või mitte. Kui eesmärke ei täideta, on ka toetamine sisutühi ja teenib vaid ladviku omakasu.
Revolutsiooniks on vaja märkimisväärse ühiskonnaosa toetust. Satanistlik revolutsioon tähendaks, et satanistide arv ühiskonnas oleks suur, veerand või kolmandik ning toetus antud mõttevoolule üleüldine. Juba see on utoopiline ning isegi kui see peaks paika siis kaoks revolutsiooni mõte. Kui iga neljas või kolmas on satanist, siis tõenäoliselt suudaks nad mistahes korda vajadusel muuta ka rahumeelselt ja veretult (revolutsioonid ei kipu veretult mööduma).
Teine võimalus on grupi karismaatiliste ja manipuleerivate satanistide olemasolu, kes suudavad populistlike ja võltslubaduste kaudu kaasa haarata massid. Kuid selliste satanistide olemasolu on vastuolu, sest käib satanistlike põhimõtete vastu – ole ise ja lase teistel olla. Samavõrra võib kahtluse alla seada satanistliku revolutsiooni otstarbekuse mistahes olukorras, satanism on muutuv ja isepäine, evolutsiooniline nähe religioonivaldkonnas, satanism kohastub ja kohaneb ja muutub ajas. Samamoodi ka satanist ise, satanist kohaneb end ümbritseva keskkonnaga. Satanisti eesmärgiks ei saa olla olemasoleva kukutamine ja hävitamine.
Satanistlik maailmarevolutsioon on utoopiline idee (või düstoopiline, oleneb vaatlejast), mida ühel, teisel või kolmandal viisil maailm ilmselt ei näe. Satanist on pragmaatik, ta ei sea ennast ega end ümbritsevaid ohtu mingite (kohati) hoomamatute ideaalide pärast.