Spekulatiive spikker satanistliku ühenduse asutajale

January 12th, 2012 jMo

Rõhuga sõnal spekulatiivne! Niisama mõttemõlgutusi oma 9 aastase juhtimiskogemuse põhjalt:

 

NIMI

Esiteks muidugi tuleb välja mõelda nimi, mille all tegutsema hakatakse. Iseenesest võivad inimesed ka “nimetu grupina” tegusid korda saata, kuid niipea kui “bänd garaazist välja tuleb ja lavale tahab pürgida”, pole nimevalikust pääsu.
Nimevalik sõltub kahest punktist: organisatsiooni suunast ja selle liikmete omavahelisest kompromissivalmidusest. Suuna all tuleks mõista seda, kas plaanitakse vähemalt mingil tasandil figureerida masside teadvuses ja meedias või rahuldutakse väikesekaliibrilise dialoogiga sõpruskondade tasanditel.
Teisel puhul on suht ükskõik, millisele nimele valik langeb, esimesel aga mitte. Ühiskond on halastamatu ja püüab pureda iga nurka, millele hammas taha jääb, ERITI kui uus organisatsioon suudab meedias kasvõi ajutise dominatsiooni saavutada (mis tähendab siis seda, et meedia tuleb teie ukse taha, mitte teie ei jookse mööda toimetusi).
Igatahes näiteks “Pimeduse ja Kurjuse Saatanlik Leek” on meedia jaoks täielik naerukoht ja kui te just võikalt kriminaalsete asjadega ei kavatse tegeleda, siis sellise nime taga olevaid inimesi püütakse “tõsisel tasandil” pigem ignoreerida.

EESMÄRK

Teiseks tuleb koheselt paika panna loodava organisatsiooni eesmärk. Kas see on suunatud sissepoole (üksnes liikmetele) või on plaan olla aktiivses suhtluses ka ümbritseva ühiskonna erinevate tahkudega. Omast kaudsest kogemustest võin öelda, et kui orbiidile ilmunud uus täht on “liiga ere”, on sõbralikult “kohvilekutsujad” peagi ukse taga (seda esialgu küll pigem telefonikõne või emaili näol, mitte füüsiliselt). Ei maksaks ka imestada, kui liikmete (vähemalt juhtfiguuride) fotod peagi teatud ametnike poolt salvestatud saavad, kes tabatud kodust väljudes, kes ülikooli sisenedes.
Väljapoole toimiv satanistlik organisatsioon on nii või naa suurema ühiskondliku tähelepanu ja ka sisemise pinge all. Kuna sõna “satanism” intrigeerib ühiskonda teataval määral ja kuna satanist kui selline on oma olemuselt individualist, kelle jaoks koostöö teiste omasugustega saab olla üksnes vabatahtlik. Ometigi on domineerimisvajadus satanistile pigem omane kui võõras. Sellest ka siis võimalikud sisemised konfliktid, mida võib-olla uue organisatsiooni sünnihetkel ei oska vanade tuttavate vahel oodatagi.
Mis saab Eesti oludes olla ühe satanistliku ühenduse eesmärgiks? Variant üks- tegeleda satanismi tutvustamisega (mis tegelikult on ka satanistlike vaadete levitamine läbi igapäevaste dialoogide, artiklite, raadiosaadete, raamatute). Variant kaks- kinnises ja läbipaistmatus ühenduses lihtsalt “praktiseerida satanismi”, mis kahtlemata kallutab kogu ettevõtmise olemuse okultismi ja maagilliste tegevuste poole, olgu algsed plaanid mis tahes. Samas tunnistagem, et on ka muid võimalusi, mündil on ka kolmas tahk. Näiteks eranditul ülikooliharidusega keskealised perekondadega asutajaliikmed, kelle omavaheline dialoog, ideed ja mõtted on hoopis teisest puust, kui 15-20 aastaste alles õppivate noorte omad, kel tahes-tahtmata on kalduvus mässamisele ja “suurtele visioonidele”. Mis ei pruugi olla halb, sest enne kindlat eneseusku ja reaalset hüpet tundmatusse sa tegelikult ei tea, kuidas sa uues olukorras de facto hakkama saad. Muuseas pole mul mingit usku, vähemalt Eesti oludes, keskealistesse kõrgharitud asutajatesse, see on suhtkoht ebareaalne ja isegi KUI… oleks tegu tõenäoliselt õhtuse filosoofilise klubiga ja ei miski muuga. Kõlas provokatsioonina?

LIIKMESKOND

(kvaliteet/kvantiteet)
Edasi oleks vaja mõelda liikmeskonna üle ja mõelda pingsalt. See on asi, mille üle võib-olla ei osata alguses arutleda. Kas keskenduda “paindlikule süsteemil” või seada üles väga ranged filtrid uutele liikmetele. Viimasel puhul on võimalik isegi vaid isiklike sõprade vastuvõtmine. Esimesel puhul aga võetakse vastu neid, kes vaid soovi avaldavad ja suudavad hea esmamulje jätta. Probleemseid kohti on mõlemal juhul. Kui rõhutatakse kvantiteeti, siis sel juhul satub tahes-tahtmata tõrvatilku meepotti. Esmamulje ei pruugi siinkohal mitte midagi tähendada, inimesel võivad alles aastate pärast välja lüüa omadused, mis muudavad tema liikmelisuse võimatuks. Kui organisatsioonile on valitud konkreetne juht, siis teatud isikuomaduste puhul (egoism, võimukus, üle vindi ambitsioonid jne.) võib liikmete kvantiteet muidugi lämmatada kõik muud juhtimise poolsed ebamugavused, sest ebamugavate liikmete jaoks on nende tasalülitajaid arvuliselt rohkem. Sellegipoolest on tõenäolised probleemid, mis varem või hiljem viivad liikmeskonna lõhestumiseni. Võib-olla koguni skismani, kui asi jõuab arusaamadeni, mis puudutavad satanismi olemust ja sellest lähtuvat käitumist. Asi, mida esmapilgul ei oskakski nagu ette näha, ehkki näiteid on kõikvõimalike vennaskondade näol ajaloost küllaga võtta.
Kvaliteedile rõhudes on oht vastupidine, liikmeskond võib jäädagi oma algse arvuni või kaasata vaid paari “noviitsi”, kes nagunii olid praktiliselt algusest peale juba “välja vaadatud” (Õpetaja vajab õpilast, nagu õhku.). Kui tegu on “sissepoole organisatsiooniga”, pole sellest lugu, kui aga mitte, on liikmeskonda sisse kodeeritud laienemisvõimetus fataalsete tagajärgedega. Eriti juhul, kui asutajad on noored ja vallalised, sest teatud eluetapil arusaamad ja prioriteedid paratamatult muutuvad ning kui organisatsioon pole võimeline painduma/kohanema (ehk üllatuslikult ütleks, et mida suurem org, seda psühholoogiliselt paindlikum ja hajutatuma pingega, sest kui keegi murdub, on aseainet käepärast), siis tekivad mõrad, mis võivad viia lagunemiseni. Suur liikmeskond tekitab aga muidugi ohtralt “müra”, kui pole just karismaatilisi (juht)figuure, kes aeg-ajalt tekkivas kaoses konkreetsed jooned/suunad maha suudavad märkida.
Ka peaks ära mainima, et drastilised põhikirjaga kinnitatud muudatused liikmeskonna olemuse suhtes (kvantiteet versus kvaliteet) võivad kaasa tuua ootamatuid tagajärgi. Inimestel on kalduvus süsteemimuudatustele siiski reageerida. Näiteks passiivsusega, mis võib viia nende väljaheitmiseni organisatsioonist. See omakorda liigutab kaalukausse nii, et allesjääjate vundamendile ehitatud uus süsteem on veelgi ekstreemsem (paindumatum ja protektsionistlikum).
Siinkohal mainin ära, et Eesti oludes on usuorganisatsioonil vaja minimaalselt 12 liiget, et teda ametlikul tasandil tõsiselt võetaks ja asi “paberitesse jõuaks”. KUI see on eesmärk. Kui liikmeskond peaks sisepingete ja struktuurimuutuste tulemusel langema alla 12 piiri (kui ta varem oli üle selle), siis peab ilmselgelt midagi ümber korraldama, kohanema, uut verd hankima.
On väga raske hoida liikmeskonda kvantiteedi/kvaliteedi vahelisel neutraalsel alal, see eeldab väga pädevat autoriteetset ja karismaatilist isikut (või isikuid), olgu siis juhatuse või kasvõi tavaliikmete tasandil. Kedagi, kes seab miskit (antud juhul organisatsiooni) omaenese egoismist kõrgemale, mis satanistide puhul on jälle üks huvitav lahti seletamist vajav küsimärk.

RAHASTAMINE

Sissepoole toimiv organisatsioon ei vaja suurt midagi, mida ei saa sihtotstarbepärastest korjandustest. Ehk sümboolika, ehk ruumide rent, ehk söögi/joogi tellimine üritusteks. Väljapoole suunatud ühendusel on kulud muidugi ka suuremad, sest sel juhul on organisatsiooni väärtus/esindamine tunduvalt olulisem kui esimese variandi puhul. Ja see nõuab tahes tahtmata investeeringuid. Lisaks veel potentsiaalne kulu satanismi puudutavate materjalide tootmise ja levitamisega seoses. Või kasvõi liikmete komandeerimisega teatud kohta suvalises riigi punktis, kus parajasti midagi organisatsiooni jaoks olulist toimub.
Seega: liikmemaks või ühekordsed korjandused konkreetsete rahaliste vajaduste rahuldamiseks. Võin öelda, et kumbki pole kõigi jaoks ideaalne, alati on inimesi, kes on vastu. Võib-olla vastu koguni lihtlabasele rahalisele majandamisele üldisemalt, ehkki ma ei näe selles loogikat, ilma rahata pole lihtsalt võimalik organisatsiooni püsti hoida. Vähemalt mitte satanismis, sest see toimub külmalt maailmaseaduste/-reaalsuse rütmis, kus pole kohta illusioonidele ja teise põse pööramisele ja igavestele “tasuta” heategudele.
Alustuseks soovitan lihtsalt käitumisharjumuse süvendamiseks sisse viia liikmemaksu, mille suurust iseloomustaks sõna “naeruväärne”. Inimesel ei ole kahju poetada taskust kümmet senti, isegi kui ta selle eest midagi käegakatsutavat vastu ei saa. Välja arvatud muidugi inimesed, kes on vastu, kelle olemuses on olla vastu, kasvõi “kaine objektiivsuse” huvides, v.a. ehk juhtumid, kus nad ise on uuenduse algatajad ja initsaatorid. Seega on ka rahastamine koht, kus on konfliktid täiesti võimalikud, seda eriti oludes kus liikmemaksu peetakse üheks distsiplineerivaks faktoriks, millele tegelikult konkreetset ja stabiilset igakuist kasutust ei ole.
Mainiks veel ära, et kuni organisatsioon pole registreeritud (kasvõi läbi MTÜ, mille loomine peab toimuma aga võimude eest salaja, sest kogemuste põhjal öeldes on konkreetselt satanistliku ühenduse heaks mingi firma asutamine suht võimatu ettevõtmine!) peavad rahaasjad käima kas sularahas või siis mõne heatahtliku liikme isikliku arve kaudu (mille puhul on teatavad ohutegurid küll, enamasti õnneks vaid teatud suurematest summadest alates).

KOHT

Rahaga seoses tuleb mõelda ka kohale ehk siis ruumidele kus organisatsioon resideerub, koos postiaadressiga võib-olla koguni. Kas rahuldutakse ajutiste ruumidega, mida renditakse vastavalt vajadusele ja/või lihtlabaste broneeritud nurgakestega pubides ja muudes sellistes kohtades. Või siis soovitakse midagi tõeliselt “oma”, kuhu liikmed saavad investeerida nii oma raha kui aega. Kui tõsiseltvõetav on aga väljapoole toimiv organisatsioon, mille asupaigaks on Seal Kus Juhtub? Niisama Okultistlikud Filosoofid võivad muidugi teha, mis tahavad, keegi nagunii ei tea, kes nad on ja väline mulje pole oluline.

JUHTIMINE

Jah, juhtimine. Milline juhtimisvorm valida? Ütleme nii, et olen tegemist teinud variantidega, kus kogu liikmeskond on juhatus, koos juhatuse esimehega (ilmselges uute liikmete kiire siginemise ootuses). Olen olnud ka juhatuses, kus on mõned liikmed ja juhatuse esimees ning olen olnud ka triumvir, mis põhimõtteliselt on osava (aga igas punktis loogiliselt järgitava ja lahti seletatava!) manipuleerimise puhul lihtlabane oligarhia. Samas kõikidel nendel puhkudel on Üldkoosoleku otsused domineeriva jõuga. Kindlasti hakkavad juhatuse liikmed enda ümber nuppe nii ümber paigutama, et võim nende haardes kindlustuks ja inimesed teeksid seda, mida juht tahab. See on inimese loomuses, püüelda võimu poole, siis seda hoida ja kindlustada. Eranditega muidugi. Muude peale pressivate faktorite puhul võib organisatsiooni juhtfiguuride “võimuvajadus” muidugi drastiliselt kahaneda kuni olematuseni välja, vähemalt antud organisatsiooni piirides.
Olen distantsilt jälginud ka organisatsiooni, kus “kõik olid võrdsed”, ometigi lagunes ka see “sotsialistlik süsteem” kolinal. Inimeste “täiskasvanuks saamine” teeb imesid ja vastu peab vaid juhtimisstruktuur, mis on muuhulgas 1)täisealiste loodud või 2)juba eos täisealiste mõttemaailmale orienteeritud. Täiesealiste all mõtlen ma siinkohal inimesi, kes tunnevad endal raskeid ahelaid nimedega “töö”, “pere”, “lapsed”… On täiesti võimatu, et teismeline suudab välja mõelda juhtimissüsteemi, mis eluraskuse all vaikselt vajuma hakanud täiskasvanuid ja samas teda ennast rahuldaks!
Isiklik spekulatsioon. Toimiv juhatus vajab vähemalt kolme liiget. Isegi kui kõik vajalikud omadused on ühes isikus esindatud, võib ja ilmselt ka tekib konkreetsel lihtliikmel konkreetse juhatuse liikmega teatav psühholoogiline/kogemuslik ebakõla. Sel juhul peab olema varuvariant, kelle poole pöörduda. Jämedalt öeldes on juhatusel vaja Administraatorit, Karismaatilist Pressiesindajat/Personalijuhti ja Ideedega Satanistlikku Autoriteeti, kes on end ammuilma kõigile tõestanud. Esimene on inimene, kes teab, kuidas süsteem töötab, kuidas erinevad osad omavahel toimivad ning kes oskab leida lahendusi erinevatele probleemidele, mis puudutavad organisatsiooni kui tervikut. Teine on inimene, kelle jaoks pole mingi raskus kohaneda erinevate psühholoogiliste sotsiaalsete olukordadega ning kes on võimeline täiesti vabalt suhtlema nii välismaailmaga (meedia, politse jne.) kui oma liikmeskonnaga. Kolmas on Generaator, temalt tulevad katkematu voona asjakohased mõtted, ideed ja visioonid. Tegelikult on tema organisatsiooni põhialus, kes aga oma suures mõtlemistuhinas ei leia endast tõenäoliselt lisaressursse, et ka kõige muuga tegeleda. Muidugi võib olla inimesi juhatuses rohkem, olemused rohkem jagunenud, kuid jällegi on teatud kriitiline alumine piir, kus oluliste omaduste puudumine hakkab struktuuri seestpool vähkkasvajana sööma. Kuid need kolm on üliolulised: visionäär, suhtleja ning organisaator. Oma raha olemasolu korral oleks vaja veel kedagi, kes sellega tegeleb (ehkki see võib muretult olla üks eelnenud kolmikust), meie MVOs nimetame antud tegelast Laekuriks.
Veel mainiks juhtimise all ära organisatsiooni esindusõiguse. Kindlasti ei saa selleks keegi tavaliikmetest, juhatuse puhul võib see olla üks konkreetne isik (pressiesindaja nö.) või terve juhatus, mille liikmed on kindlasti piisavalt pädevad, et mitte näiteks pressiga suheldes libastuda.

HIERARHIA/DISTSIPLIIN

Ja lõpetuseks hierarhia. Teha cool’ilt komplitseeritud süsteem, sise- ja välisringide ja tasanditega või rahulduda lihtlabase juhatus-lihtliikmed variandiga. Ma tean, et “noortel on nägemused”, ideaalsest maailmakorraldusest. Aga hetkel kui neil tekivad kokkupuutepunktid teiste isikute arusaamadega, läheb mölluks ja kompromissisõjaks. Seega nii lahe, kui see ka tundub, parem loobuda igasugusest keerukusest, eriti arvestades, et Eestis pole ilmselt niipea reaalne kolmekohalise liikmete arvuga reaalselt koos käivat satanistlikku ühendust luua. Triumviraat oleks vast ehk kõige optimaalsem, võib-olla suure “võimunälja” rahuldamise huvides näiteks roteeruva esimehe kohaga. Aga tõenäoliselt on sedagi liiga palju. Monoliitsemad hierarhiad püsivad kauem.
Samuti tekib varem või hiljem küsimus kodukorra ja distsipliiniga seoses. Kes kellele allub ja miks ja kas ikka peab. Vabatahtlik organisatsioon ei saa endale lubada vastuvaidlematut käsuliini, inimesed lihtsalt jalutavad minema, ERITI satanistid. Oluline on dialoog. Ja kui hierarhia paika pannakse, peab see olema KÕIKIDE ühine otsus ja seega korraldus iseendile. Allumine tekitab vähem pingeid, kui inimene on end ise vabatahtlikult võimu alla andnud (vähemalt mingiks ajaks, kuni näiteks järgmiste korraliste juhatuse valimisteni). Samas, omaenese kogemustest jällegi, nagu ülejäänud juttki: struktuur ja hierarhia peavad olema sedavõrd paindlikud, et vigade ja mittetoimise avastamise korral on olemas kodukord mängureeglite muutmiseks. Pole eriti tõenäoline, et noor organisatsioon esimese hoobiga otse kümnesse tabab.
Distsipliini osas on kaheks esmaseks faktoriks eelpool mainitud liikmemaks ning vähemalt teatud arv kohustuslikke koosolemisi, kasvõi kord aastas, kus inimesed näevad nimede taga reaalseid inimesi, kellega neil on võimalik reaalne füüsiline kontakt saavutada. Virtuaalsetesse inimestesse kaldutakse suhtuma kerglasemalt ja hoolimatumalt, mis on samm allakäigutrepil!

Posted in Satanism, Uitmõtted | Comments Off on Spekulatiive spikker satanistliku ühenduse asutajale

Satanist kui tõeotsija

January 10th, 2012 Marengo

Olen pikemat aega juurelnud selle üle, kuidas ja mis vahenditega inimesed satuvad või astuvad rajale, mis aitab neil olla rahul oma eluga samal ajal ühiskonna arengusse panustades ning mis põhjusel paljud selle salapärase universumi tarkuseni ei jõua ja ei küündi. Elufilosoofiaid on palju ning teed nende juurde sageli keerulised. Mõned kogevad igasuguseid ilmutusi ning ülejäänud saavad nö valgustatuks miskil muul moel. Kas peitub inimese tulevik vaid geenide salapärases maailmas või astuvad siin tulemuslikult mängu ka mõned muud jõud, näiteks igapäevaelu pealtnäha juhuslikud kogemused?

On ääretult huvitav jälgida erinevate inimolendite elukäiku. Tavapärase probleemina raha ja eraelumurede kõrval sirgub paljudel küsimus tõe kohta, kuidas seda ära tunda, kuidas teada, et filosoofia, mida järgitakse on ehitatud mitte vesiliivale, vaid kaljule, mis ei lõhene? Inimesed satuvad oma kindla maailmanägemuse juurde huvitavaid teid pidi.

Olen kohanud isikuid, kes saanud õnnistatud läbi erinevate nägemuste, ilmutuste ja muude märkide, mis aitavad neil kindlal rajal püsida, näiteks suur osa kristlikust rahvast. Ma mõistan neid, sest niikaua kui sel teel ei ilmu vastuolusid, on kõik arusaadav. Huvitavaks kisub asi siis, kui muututakse nii pimedaks, et ilmselgeid vasturääkivusi lihtsalt ei nähta. Kuidas on selline fenomen üldse võimalik?

Tagasi vaadates oma kahe eluaasta peale, mil elasin ristirahva reeglite järgi, olen võimeline asjale andma mingisuguse seletuse. Enamus usklikuid kogeb midagi müstilist ja kui see nn jumalaläheduse müstika käib kaasas päevast päeva, siis ei ole raske oma usundile truuks jääda. Missest, et ümbritsevas maailmas leiavad aset kõiksugu rõvedused, eriti sageli veel nendega, kes lihtsalt rahulikult oma elu püüavad elada. Kui usklikul enesel läheb valdavalt hästi, siis ju järelikult jumal soosib teda. Milline vastik usuegoistlik nägemus!

Mind huvitab väga, mis moel satuvad või astuvad inimesed tõelisele tarkuse teele ning kas üldse on viimast võimalik defineerida. Oma osa on kindlasti geenidel, kuid sageli näen inimesi, kelle isiku põhiolemus on oma vanemate ja vanavanemate omast liialt erinev. „Tarkuse tee“ all pean silmas filosoofiat, milles on selgelt sõnastatud, et ela ise ja lase seda teha ka teistel, filosoofiat, mis panustab ühiskonna arengusse, tahtes seda muuta võimalikult turvaliseks ja tolerantseks ning ei lase idiootlikel ja tõestamata usudogmadel kellelegi pähe istuda.

Maailm on kohutavalt karm, ellu võivad jääda need, kes saavutavad enesekindluse ja sisemise rahu ning õnnetunde. Et sinnani jõuda, vajab inimene taaskord mingisugust tuge, seda sama tugevale ja vankumatule kaljule ehitatud kindlust, kus peidus tarkuse tõeterad, mis mõeldud neile, kellele ebaõiglaselt jõhkra ja idiootliku demiurgi loodud ja miljardite inimlammaste kaudu läbi nägemuste ja unenägude saadetud elujuhised mitte mingisugust kasu ei too.

Minule näib maailm jaotuvat laias laastus kaheks, justnagu eksisteeriks suur jumalakummardamise egregor, mis piitsutab halli massi hävinguähvardustega, karma seaduste ning muu jamaga ja teine, muistsetel aegadel ei tea mis põhjustel ja võimalustel (küllap vist selle sama peasüüdlase absurdse identiteedi olemasolu tõttu) tekkinud ühendväli, mis töötab kogu jaburuse süsteemi vastu, olles inimestele kui Prometheus keda/mida ma Saatanaks julgen nimetada. Oma ettenägelikkusega „võtab Ta ühendust“ nende hingedega, kes lihtsalt julgevad ja söandavad mitte alluda normaalset elu ihalevate inimeste loojale, kes neid arusaamatul põhjusel vihkab.

Ülejäänud, kellest suursugusel sarvilisel suva, on ilmselt liiga keskpärased, et midagi ise tahta ja ennekõike tahta midagi muuta või siis isikud, kes jäädavalt maiste naudingute ihaldamisest kastreeritud. Demiurgi olemasolu on minu jaoks ilmne, kuna kõik looduses olemasolev on liiga detailne ja enamjaolt kaunis, et niisama ei saa see minu meelest lihtsalt oma suva järgi tekkida. Kuskil eksisteerib mingi aju, mis on suuteline tohututeks imedeks..ja kaoseks.

Minu enese puhul kehtib üks huvitav nähtus. Mida rohkem ma tunnen, et Saatana vastane mind hävitada püüab, seda paremini ma ennast tunnen. Peale enese satanistiks tunnistamist vaid iseendale olen selle poole aasta jooksul sattunud ulmeliselt keerulistesse olukordadesse, kust mitmel korral väga napilt eluga pääsenud. Satanismi üle naerjad küsiksid kohe, et mille pärast see tore sarviline minuga selliseid asju laseb toimuda? Iga isik on oma elu eest vastutav ja on võimeline pääsema paljustki jamast, kui ollakse valmis kuulama sisetunnet ja järgima reegleid, mida hing tõeliselt käsib – on minu vastus. Läbi selliste kogemuste võin öelda, et inimest kas suruvad maha igasugused mured või hoopiski saavad neist ajendid nö mässamise jaoks. Vastuhakkamise kibemagus tunne, kui tead, kelle vastu ja miks võitled ning veel millisel soodsal pinnasel on põrgulikult hea.

Pean oluliseks, et inimene oleks enese vastu võimalikult aus, tunnistades vastuolusid, mida oma elus näeb. Kui see julge ent karastav samm on tehtud, avaneb tee tarkusele, enam ei usuta valet ega piinelda vasturääkivuste all. Ei ole ealeski mõtet oma väärtuslikku eluenergiat raisata mõtte peale, et kui piisavalt palju ja parajalt piinarikkalt küürakil palvetada, seda suurema tõenäosusega saabub märk jumaluselt, kes end võibolla kusagil mõnele naabrimehele oma lõputus halastuses siiralt ilmutab.

Posted in Uncategorized | 1 Comment »