Satanism – elustiil, filosoofia või religioon?

September 25th, 2009 GraMortis

Satanismi üks kitsaskohtadest tundub olevat tema määratlemise hajusus. Raske on satanismi kategoriseerida vaid ühe nimetusega, kuigi see võib võimalik olla ühe satanisti tasandil, ei ole see kohe üldse nii kui võtta kogu satanistlik kogukond käsitluse alla. Kas on võimalik öelda millest see tuleneb ning miks?

Paljud vaatlevad satanismi kui elustiili, võib kasutada ka populaarsemat väljendit – subkultuuri. Pelgalt subkultuurina vahel teda nähaksegi, kuid kas see peab paika? Võrdleme näiteks kahe teise subkultuuriga – punk ja gothic, mõlemad eelpoolmainitud omavad teatud üpris kindlat, kuigi mitmete alajaotustega visuaalset kuvandit, teatud tüüptegevusi ning kuvandit tüüpilisest selle subkultuuri esindajast. Mitmeski mõttes peab see paika ka satanismi puhul, on olemas teatud visuaalne kuvand, kuigi see on märksa laialivalguvam kui eelnevalt mainitute puhul. Suurim erinevus seisneb, aga tugeva ideoloogilise/filosoofilise baasi puudumises punk/gothic ja paljude teiste subkultuuride puhul, neil on küll teatud kõlavad hüüdlaused, kuid ei midagi sügavamat. Satanismil seevastu on tugev ideoloogiline/filosoofiline baas olemas. Seetõttu ei saa satanismi nimetada pelgalt subkultuuriks.

Satanism kui filosoofia on tugeva kandepinna saanud (ning satanism üldse) seoses Church of Satan’i asutamisega Ameerika Ühendriikides Anton Szandor LaVey algatusel. Seda koolkonda on nimetatud muuseas filosoofilise ja ratsionaalse satanismi koolkonnaks. Kuivõrd LaVey loodu sisuliselt ongi filosoofia, mis on mässitud religiooni kuube, võib satanismi tõepoolest käsitleda pelgalt filosoofiana, eriti kui jätta religioossed elemendid välja (rituaalid jms). Enamik tänapäevastest satanistidest kuulub just filosoofilisse koolkonda, kes järgib puhtalt LaVey kirjapandud filosoofiat ilma või ka koos religioossete elementidega. Kuid see pole ainuke koolkond satanismis, seega ei saa satanism ka pelgalt filosoofia (kui esialgu välja jätta fakt, et CoS on registreeritud kui religioosne organisatsioon).

Religioonil on teatud omadused (sümboolika, kõrgem jõud, uskumused), mida satanism mööndustega evib. Sümboolikaga ei teki küsimustki, figureerib satanismis. Kõrgemaks jõuks on seatud iseennast, mis on vastuolus kõigi suuremate religioonidega, tingides Gilmore’i poolt ütluse, et satanism on antireligioon. Inimvälise kõrgema jõu puudumine on enamasti põhjuseks miks satanismi keeldutakse käsitlemast religioonina, kuid mis on siis budism? Budismis puudub kõrgema jõu austamine täiesti, kuigi teatud koolkonnad austavad Buddhat (lihtinimesed reeglina) kui jumalat siis sisuliselt siiski budismis kõrgem jõud puudub. Uskumused on satanismis väga jalgadega maa peal ning inimese loomusest lähtuvad, mis on vastuolus paljude religioonide praktikaga, kus ühel või teisel moel surutakse alla inimese loomust, olgu nendeks siis judeo-kristlikud religioonid või ka budism.

Satanism ei ole ei üht, teist ega kolmandat, vaid on need kõik. See on tingitud inimloomusest, mis enamiku ajast tegeleb igapäevaasjadega – elustiil/subkultuur – aeg-ajalt mõtiskleb maailma asjade üle – filosoofia – ning mõnikord saab kokku mõttekaaslastega – religioon. Satanism ei allu kategoriseerimisele, sest satanismi väärtustatuim objekt – inimene – ei allu niisamuti ühe nimetusega paikapanemisele.

Posted in Filosoofia, Inimene, Kogemused, Religioon, Satanism | Comments Off on Satanism – elustiil, filosoofia või religioon?

Satanism, mina ja muusika

September 8th, 2009 Fomoorlane

Siinkohal tahaks natuke rääkida satanismist muusikas.

Minu esimene kokkupuude satanismiga läbi muusika oli siis kui koolis sain ühe karvikuga tuttavaks. No ta oli meil läbi imbunud karvik ka. Kuigi algussammu tegi sugulane. Sepultura oli siis see bänd. Kuulasin siis Sepulturalt paari albumit ja ei osanud nagu erilist kaifi tunda. Kuna see oli kiire, kole ja suht mõttetu. Sepuka esimesed demod olid ka sellised, et anna olla. Pildil mingi saatana moodi olevus, kes kirikust välja vahib. Siis bändi mehed olid ka suht mustad ja kurjad ja üks tagurpidi rist oli ka kellelgi kaelas. Eks ma olin selles muusikas tunduvalt võhiklikum kui praegu. Koolis üritasin ka võimalikult metal olla ja hakkasin vaikselt satanismi endas aretama.

Natuke aega edasi juhtus kätte selline bänd nagu Dark Funerali – Vobiscum Satanas plaat. Sellega anti mulle totaalselt kick äss ajusse. Kuna selle 45 mindi jooksul tõdesin, et peale müra sealt välja muud ei tulnud. Ka siis hakkas mul need ristikeste ja pentakate joonistamine ja kandmine ja vihikute plätserdamise mood koolis. Kuna ma arvasin, et see õige ja arvasin, et satanismi taga ei saanud muud peituda kui ainult üks sarviline olend, kes täiega kristlust vihkab. Koolis isegi õpetaja küsis ka, et kas sa tead mida sa siia vihikule tegid. Ma ikka julgelt: “Jah, muidugi tean.“ Koolis isegi tänu oma stiilile olin teiste muusika austajatega raksus olnud, kuna neile oli see üks suur müra. Noh kitarr ja trumm ja suur kisa. Kusjuures tahaks siinkohal mainida, et praegugi räpi bändid lõhuvad kitarre ja trumme ja karjuvad, kuid see polnud ju oluline. Koolis isegi tulid mõned kaasa selle stiiliga, et olla võimalikud shefid ja evilid. Kusjuures koolis see kadus nädalaga.

Peale Saatanliku Piibli läbi lugemist hakkasin tõdema, et olen olnud totaalne muusika ja satanismi fänn mitte selle uskuja. Kõik, mida ma enne mõtlesin, oli Saatanlikus Piiblis teistmoodi välja toodud. Peale seda muidugi hakkas mu see hoog raugema, üldse muusika ja satanism. Mitte, et ma ei suutnud järge pidada, vaid lihtsalt ma ei poosetanud enam sellega. Üritasin siis selgust tuua, kas muusika või kasvõi see black metal on ikka sama, mis piiblis kirjas. Bände ju oli võtta siit ja sealt ja igaüks püüdis ju omale külge saada nn. satanismi metali nime või kui ei saadud siis tegid seda kriitikud.

No mis on seos satanismil ja death metalil. No on teada ju, et death metal kujutab endast selliseid õudusfilme ja tapmiseteemalisi ja veri ja staffi, kuigi jah mõni saatanlik death metal bänd on tõesti olemas olnud, kes neid Jeesuseid ja muid oksa pildil on tõmmanud. Black metal on siiani olnud selline kurb või salapärane, lihtne (nagu tõeline satanismi usk olema peab), mitte inimestel ajud sodiks laskma. Paljud bändid on tõelised satanismi levitajad või sõnumi edasiandjad. Siinkohal ma mainiks sellist bändi nagu Carpathian Forestit, mitte, et see ainuke satanismi levitaja on, aga kuna see on bänd, kes oskab õiges kohas nagu nuppu vajutada. Temas on seda iroonilist tõde, lihtsust, mitte valetamist ja näitab seda nii nagu on, kuna paljud ei suuda leppida, et elu või inimesed on just sellised.

Posted in Satanism | Comments Off on Satanism, mina ja muusika