June 20th, 2013 GraMortis
Satanism on ääretult indiviidikeskne maailmanägemus. Kuid kas enese ja oma lähedaste heaolu eest seistes võib satanistide hulgast sirguda ka masse koondavaid revolutsionääre?
Revolutsioon, ladinakeelsest sõnast revolutio – “ümberpööre”, on kiire muutus ühiskondlikus elus. Revolutsiooni lahutamatu osa on kehtiva korra suhtes teisitimeelestatud kriitilise massi saavutamine. Reeglina on rõhutud selle juures hüvedele ja paremale elule, mis revolutsioon endaga kaasa toob. Valdav osa massist on madalamatest ühiskonnakihtidest (ehk kõige rõhutumad ja reeglina ka kõige vähem haritud), mis tähendab, et neid on lihtne kaasa tõmmata kuna madalamates ühiskonnakihtides on Maslow püramiidi madalamad astmed just täitmata. Revolutsiooni juhivad reeglina keskmisest haritumad, heade oraatorivõimete ja kõrgete aadetega (vähemalt esialgu) isikud. Võivad olla kehtiva ühiskonna poolt rõhutud, kuid tõenäoliselt mitte sel määral kui ülejäänud liikumisega liitujad.
Satanism on indiviidikeskne, eneseheaolu rõhutav ja isepäisust-iseseisvust kõrgelt hindav mõttevool ja religioon, mis ei ole kunagi saavutanud massilist järgimist. Satanism ei vastandu koostegutsemisele, aga vastandub otseselt karjaku-järel-jooksmisele. Satanist tegutseb koos kui see on talle kasulik. Väga suurtes gruppides osalemine seda ei pruugi teha, sest üksikisiku omakasu (eriti veel tavaliikmena) muutub anonüümseks ja kättesaamatuks, esile tõusevad üldised ideaalid või eesmärgid, mis ei pruugi kokkuvõttes olla korrelatsioonis indiviidi esialgsete soovidega. Kui satanist soovib olla osa mingist suurest organisatsioonist või liikumisest, siis peab ta endale teadvustama, et tuleb kriitiline ja tähelepanelik olla kas organisatsioon-liikumine täidab lubatud aja jooksul püstitatud eesmärgid või mitte. Kui eesmärke ei täideta, on ka toetamine sisutühi ja teenib vaid ladviku omakasu.
Revolutsiooniks on vaja märkimisväärse ühiskonnaosa toetust. Satanistlik revolutsioon tähendaks, et satanistide arv ühiskonnas oleks suur, veerand või kolmandik ning toetus antud mõttevoolule üleüldine. Juba see on utoopiline ning isegi kui see peaks paika siis kaoks revolutsiooni mõte. Kui iga neljas või kolmas on satanist, siis tõenäoliselt suudaks nad mistahes korda vajadusel muuta ka rahumeelselt ja veretult (revolutsioonid ei kipu veretult mööduma).
Teine võimalus on grupi karismaatiliste ja manipuleerivate satanistide olemasolu, kes suudavad populistlike ja võltslubaduste kaudu kaasa haarata massid. Kuid selliste satanistide olemasolu on vastuolu, sest käib satanistlike põhimõtete vastu – ole ise ja lase teistel olla. Samavõrra võib kahtluse alla seada satanistliku revolutsiooni otstarbekuse mistahes olukorras, satanism on muutuv ja isepäine, evolutsiooniline nähe religioonivaldkonnas, satanism kohastub ja kohaneb ja muutub ajas. Samamoodi ka satanist ise, satanist kohaneb end ümbritseva keskkonnaga. Satanisti eesmärgiks ei saa olla olemasoleva kukutamine ja hävitamine.
Satanistlik maailmarevolutsioon on utoopiline idee (või düstoopiline, oleneb vaatlejast), mida ühel, teisel või kolmandal viisil maailm ilmselt ei näe. Satanist on pragmaatik, ta ei sea ennast ega end ümbritsevaid ohtu mingite (kohati) hoomamatute ideaalide pärast.
Posted in Filosoofia, Inimene, Poliitika, Religioon, Satanism | Comments Off on Satanistlik (maailma)revolutsioon on võimatu?
April 30th, 2012 Marengo
Käisin möödunud nädalavahetusel metsas jalutamas ning ühe talu varemete vahel sõitis mõte minevikule, justnimelt inimkonna minevikule. Arvan, et väga mitmed lapsed küsivad ühel hetkel endi vanematelt „Mis on elu mõte? Kuidas kõik algas?“. Mina sain omal ajal kaks vastust: „mõte on paljuneda“ ja tühja pilgu. Miks ei ole olemas ühest õiget ja tõest vastust, või siiski on, kuid see ei jõua mingil põhjusel kõigini? Kas inimkonna mälu on kustunud?
Me otsime ja lõputult. Vahepeal jõuame kuhugi, naudime elu ja siis avastame, et on aeg uute filosoofiatega maha saada. Või vähemalt on selline minu elu. Kaua ei lasta loorberitel õitseda, on vajalik püstitada uued küsimused ja edasi areneda. Seda näitab ka maailma ajalugu. Riik püsib, religioon ja riigikord paistavad rahvale sobivat ja äkki sõidavad teisiti meelestatud sõdurid (või nende käskijad) tollest rahuriigist armutult üle, jääb vaid mälestus ning miski leiutis või asi ka tulevaste põlvede jaoks.
Inimese elu on kui maailma loomise, käekäigu ja lõpu miniatuurne mudel. Algab asi suure paugu ja kisaga ning liigutakse läbi mitmete maailmavaadete. Ma ei pea siin silmas otseselt religioone, vihjan hetkedele, mil tuntakse end hästi, kuna ollakse veendumusel, et käesoleva hetkeni on jõutud tänu õigele suhtumisele, läbi õige filosoofia.
Kogen seesugust huvitavat asja, et kui olen leidnud ilmavaate, mis paistab ideaalselt mulle sobivat, naudin mõnda aega selle järgi elamist ja olen tunnistajaks kui tore kõik on, siis mingil neetud hetkel hakkan justkui hulluks minema, mõtlen pidevalt, et kas tegu on ikka tõega. Järgmisel hetkel rahustan end maha, et olen praeguste arvamisteni jõudnud läbi selle ja tolle kogemuse ning lihtne loogika võtab kaitsva seisukoha, et kõik on korras. Seejärel hakkan taaskord millimeeter haaval kahtlusi lahkama ja jõuan tupikute tupikusse, kuna minu keerulisel ajul ei olnud sündides kaasas kasutusjuhendit.
Hetkelgi olen omast arust õigel teel, õnne tundmine ja madalseisud vahelduvad päris tihedalt. Süngeid mõtted on vaja kas eirata ja nende üle naerda või tuleb nad selgeks mõelda, leida lahendus. Masendushetked, mis seotud elufilosoofiaga on seotud arenguga. Vastusteni jõudmine loob selgema pildi ümbritsevast ning minule kui religioosseid ja vaimse maailmaga seotud kogemusi kogenud inimesena kangastub koheselt pilt, kuidas miski/keski jõud soosib arengut, andes kätte uued sihid. Piinavate mõtete võrku jäädes halveneb tervis ja nõrgeneb immuunsüsteem ning elu on väga kerge totaalselt kokku varisema, lähenetakse ka füüsilisele surmale.
Märgid on kõnelenud piisavalt selgelt, satanismi sisu köitnud paraja laksuga veendumaks, et olen õigel teel, täieliku rahuloluni on teoreetiliselt väga kerge jõuda, kuid enamvähem kerge ka praktiliselt, kuna tajun pea koguaeg, kuidas mingisugune satanismiga vastuolus jõud „raiub“ minu teele mõtteid, mis ei lase elu nautida. Näiteks see, et miks kõik inimesed ei jõua elunautlemiseni satanistlikus võtmes, mis laseks tuua Maa peale tunduvalt suuremates annustes rahu ja lugupidamise üksteise suhtes. Kus maailmas asub see inimhinge alge, mis dikteerib inimaju ehituse ning seega suures osas tema tuleviku? Miks ei osata nendele vastata?
Lõputult tuleb häma folkloorist ja rahvapärimusest, kuidas läbi erinevate jumalate on asi alguse saanud; läbi miljonitele tuntud religioonide, mis püüavad anda ühest vastust. Mõned suhtlevad suisa Maaväliste lendava taldrikutega eputavate olenditega, kes väidavad siinse planeedi kohta täit tõde teadvat. Miks ei ole vastuseid, mille pärast osad inimesed suudavad elada pika eani ning pääseda massiõnnetustest läbi ime või oma intuitsiooni, teised ei koge eales midagi sellesarnast või et miks ei taju kõik, kui suur osa nende elu loomisel on nende endi mõtted ja emotsioonid? Miks ei eksisteeri filosoofiat, mille alla mahuksid kõik Homo sapiensi esindajad?
Ainus lahendus on minu jaoks hetkel midagi taolist, et need ajud, kes maailma loovad, olgu nad tulnukad või jumalad, on omavahel mingisugusel x põhjusel sama riius nagu inimesed siin. Ehk siis kehtib väide „kuidas isa, nõnda poeg“. Kui inimene muudab religiooni/filosoofiat oma elus, siis hakkab ta kogema suuremate õnnestumiste juures ka suuri kaotusi, kuna eelnev jumal vms soovib inimese pühendumise energiat enesele. Kaitse on inimesel olemas seljuhul, kui ta saab selleks juhiseid, kuidas end vaimselt kaitsta risustavate mõtete eest, millel kipuvad olema laastavad füüsilised tagajärjed.
Hüvakäeraja esindajad räägivad, et inimene areneb ning nö kõrgema sfääri teadmised saavad need, kes seda väärt on, ehk kõik on maailmas karmaliselt seotud ja seega õiglane. Kuid jah, nii see paraku siinmaal pole, et võimu omab see, kes vastutada suudab.
Maailm sarnaneb hiiglasliku Tallinnaga, mis iialgi valmis ei saa või Rooma linnaga, mille kohta käib veenev jutt, et ühe päevaga seda valmis ei tehtud. Arvan, et igasse inimesse on kodeeritud (ei tea kus ja kelle poolt ning liiga labane on kogu see jama ajada geenide süüks) tema tõeline olemus, milles selgusele jõudes on ta võimeline kogema õnne selle sõna kõige sügavamas tähenduses ning tõmbab enesele ligi neid, keda vajab. Võibolla peab paika ka arvamus, et meis kõigis on olemas kogu vajalik info maailma kohta, peab selle teemandi vaid üles leidma ja sisetunde järgi ära lihvima.
Posted in Filosoofia, Inimene, Uitmõtted | Comments Off on Juurteta inimkond