Lihtne seletus satanismile!!!!

May 18th, 2009 Fomoorlane

Kas olete mõelnud küsimuse üle: “Milleks oleks vaja üldse uskuda?” Kindlasti olete. Kuid siin tekib küsimus: Mida keegi usub?”. Mina olen satanist ja ma võin seletada ka miks ma selle tee olen võtnud. Lihtne on öelda, kuna ma ei salli kui ma ei saa oma tahtmist ja ma ei salli kui ma pean kellessegi ja millessegi uskuma. Ah-ah, siin küsite kohe: “Aga kui olla satanist siis ma usun ju ikka millessegi?” Usungi, iseendasse. Paljud võivad jah siinkohal kulmu kortsutada, et mis see mina siia puutun, kuna satanist eeldab ju seda vana va kurja ja sabaga olevust, kes istub mingi hark käes ja keedab ühes katlas elus valesti teinud inimeste hingi. Vale puha. Kui natuke raamatuid lugeda ja ajaloos tuhnida siis mina tegin endale selgeks, et Saatan on jõud. Jõud teha seda, mida tahad, jõud öelda, mida mõtled, mis iganes. Olla selline, nagu sa tahad, on kõige parem sõnastus satanist olemiseks. Ma ei pea kellelegi aru andma, mida ma teen, mida ma kellegile teen. Aru annan ma ainult iseendale ja vastutan ka nende tagajärgede eest. Ma ei keera oma süüd teiste kaela, ma võtan kõik vastutuse enda kaela. Olen oma silmaga näinud küll mismoodi püütakse oma süüd teiste kaela ajada ja see on märk sellest, et inimene ei ole valmis vastutama. Hea näide olen mina, kui te ei usu, siis ma olen tööl kaks asja puruks sõitnud ja 2 korda seletuskirja kirjutanud. Reegel on selles, et 3 seletuskirjaga tuleb kas vallandamine, või healjuhul päästab ausus.
Satanistina ma austan sõprust ja ausust ja otsekohesust. Otsekohesus on mulle nagu piibel. Piibel, mis ei valeta ja mis räägib seda, mis õige. Vaadake, kui paljud on julgenud öelda teisele, et sul on kole nägu või sa kõnnid nagu part? Mina olen, muidugi siin tekkis see, et ma sain riielda, kuid asja point oli selles, et inimesele anti teada, mis ta juures teisiti on. Ma oleks suu kinni ka siis pannud, kui mulle oleks tuldud ütlema, et ma rahul sellisena nagu olen siis oleks kõik korras olnud. Kuid ei tuldud ja seega inimene ei tea mida ta tahtis. Ta muutis end ja ta võis olla solvunud, kuid mis tähtis, ma ei valetanud talle.
Satanistina ma hindan kõige rohkem sõprust. Noh jah jälle selline tavaarvamus,et kes ei hindaks. Kuid mina kui satanist ei anna andeks nii kergelt nagu tavainimestel kombeks.
Kes teist pole kuulnud lauset, et jah, tegi mulle haiget, aga ma ei saa teda vihata, ta mu sõber/sõbranna. Kui andestada siis reeglina kordub see uuesti ja siis sind on oht jälle mingil eesmärgil ära kasutada. Mina olen palju sõpru sellega kaotanud, mitte sellepärast, et mind ära kasutati, vaid sellepärast, et mind läks siis vaja kui neil vaja oli midagi. Muidugi kõik ei olnud sellised, aga on tulnud selliseid olukordi.
Sataniste peetakse ülbeteks, egodeks, isekateks. Küsin vastu, kas tavainimesel on õigus ülbitseda ja maha teha satanismi kui teine on selle võtnud oma usuks ja teeks, mida sammuda? Ma pole reeglina niisama maha teinud-mustanud usku, kui mulle põhjust ei anta. Satanistina ma ei lähe oma usku võrdlema teisega, et näed meil on keegi või miski, kes on sinu omast parem.
Lõpetuseks ma püüan ära seletada nägemuse põrgust, mida kardetakse nii väga kui ära surrakse. Satanistina ma tean, et seda ei ole olemas ja kui on siis mitte sellisena nagu teda kujutatakse. Peale surma ei juhtu ju reeglina midagi. See on ühe etapi lõpp ja mingi teise etapi algus. Elu ju koosnebki etappidest. Noh küsin pool naljana, et need keda meie seas enam pole, kui nad tagasi pole tulnud siis peab neil kusagil hea ju olema. Milleks karta põrgut kui sa oled sündinud maale oma eesmärki täitma, kui see olemas on. Kas kardad eksida, et oled teinud vea ja lähed andestust paluma. Heakene küll siis kus ma tean mis eesmärk mul on kui ma ei tohi nautida elu ilusid/võlusid. Mina muutun närviliseks kui mind kontrollitakse mida ja kus ma käinud. Seega ma elan oma elu ja ma ei anna mingit aru kellelegi peale iseenda. Piibli fanaatikutelt küsin ma siis siinkohal küsimuse: “Kas Jumal viskas õigustuseks Aadama ja Eeva paradiisist välja, kuna nad tegid pattu?” Satanistina ma ütleks, et mul hea meel, et nad selle õuna ära sõid, sest kui nad poleks seda teinud, oleks nad kogu oma elu Jumala pilli järgi tantsinud. Kõik mis oleks Jumal teinud oleks enne õuna mitte ammustades olnud nende jaoks loomulik, et Jumala tahe ja ju see peab nii olema. Kuid vot, neil avanesid silmad ja nad nägid asja teistmoodi. Reeglina teisitimõtlejad on üldse pinnuks silmas teistele.
Satanistina ma tunnen uhkust olla enda peremees. Annan aru endale, käitun nii nagu õigeks pean. Ei tee kellelegi tahtlikult liiga ja veel vähem ei alusta selleks nähtud sammu enne kui mul on selleks kindel põhjus või signaal.

Miks just satanism?

May 11th, 2009 GraMortis

Palju küsimusi satanismi üle arutledes/vaieldes on põhjustanud väide, et kui satanism on nii “hea” ja inimlik ning ratsionaalne siis miks kutsuda seda satanismiks, mitte aga humanismiks vmt? Siin on mõned selgitused:

Satanism on religioon, humanism mitte.
Satanismile nagu ka teistele usunditele on omane jumala olemasolu (mõnel puhul küll mitte), pühade tähistamine, sümbolite kasutamine – need on selged märgid sellest, et satanism on religioon, seega ei saa satanismi nimetata humanismiks, kuna humanism on eluviis/filosoofia. Peab ära märkima, et on sataniste, kes võtavad satanismi kui filosoofiat, mitte kui religiooni.

Saatan kui viljakuse sümbol.
Kristlus, et muuta paganaid nende vastasteks ja seega õigustada nende “õigele teele juhtimist”, mugandas mitmed paganlike usundite jumalate tunnusjooned kristliku kujutusega Saatanast, nii sai kreeka jumalast Paanist Saatan. Paan oli algselt kitsekarjuste ja lamburite jumal ning viljakusjumal. Satanistid soosivad igati viljakust, kuna see on inimese kui liigi püsimiseks esmatähtis.

Saatan kui loodusjõud.
Suurem osa sataniste usub Saatanasse kui looduse tumedasse jõudu, mida peetakse kurjuse ja Saatanaga seotuks ning mida nimetatakse nii, kuna ükski religioon pole seda jõudu veel kasutanud ja pole suutnud ka teadus sellele jõule nime anda, kuid ta on olemas.

Saatan kui loomulike instinktide tunnustamine ja innustamine.
Satanism vastandub kõigile religioonidele, mis keelavad/mõistavad hukka inimese loomulikud instinktid. Kristlus keelab loomulikke instinkte, satanism aga tunnustab ja innustab kõiki loomulikke instinkte, kuna need viivad füüsilise, vaimse ja emotsionaalse naudinguni. Tunnustades ja innustades loomulikke instinkte ehk ka “surmapatte” oleme me “patused” ning peame minema Põrgusse.

Saatan kui opositsioon türanniale.
Lucifer, Saatana üks nimedest, oli ingel, kes hakates mässama Jumala türannia vastu, visati taevast välja. Satanism vastandub kõigele, mis on ebainimlik ning inimest piirav.

Saatan kui valguse tooja.
Lucifer on ka Veenus, Koidutäht, valguse tooja. Satanistid hindavad väga kõrgelt inimlikku tarkust ehk vaimset valgust. On ju satanistide esimene patt rumalus – tänapäeva ühiskonna parasiit, mis meie ühiskonda närib.

Satanistid usuvad Lex Talonis’se.
Lex Talonis tähendab ladina keeles Taloni seadust ehk teisisõnu “silm silma, hammas hamba vastu”-põhimõtet. Satanistid peavad tänapäevast õigussüsteemi liiga lõdvaks. Inimene võib karistusena varguse kuni mõrva eest saada kas õigeks mõistetud, saada tingimisi vabaks või saada hoolitsetud elu lõpuni vanglas. Kui inimest karistada siis tuleb teda KARISTADA! Karistus peab olema kiire ja õiglane, vajadusel brutaalne. Satanist usub isiklikku vastutusse ja usaldatavusse, s.t seda, et inimene vastutab täielikult oma tegude eest ja peaks teadma ja tunnistama seda fakti. Kui sa midagi teed siis arvesta selle tagajärgedega. Sellist õiglust võib pidada kuritegelikuks, kuna see pole kooskõlas kehtiva õigussüsteemiga. Kuri(tegelikkus) on tavamõistes ju Saatanast.

Saatan esindab inimkonna imetlusväärseid omadusi.
Saatan esindab uhkust, iseseisvust, individuaalsust, vaba tahet, teadmisi ja jõudu. Mittesatanistile võib tunduda imelik, kuidas selline traditsiooniliselt “kuri” tegelane võib omada selliseid positiivseid omadusi – aga nii see on. Selle tagamaad peituvad romantismis, nimelt tegi romantism Saatanast üliinimese ja revolutsionääri võrdkuju. Romantismi esindajatest tuntumad on: G. Byron, G. Carducci ja M. Lermontov.