Satanism – elustiil, filosoofia või religioon?
Satanismi üks kitsaskohtadest tundub olevat tema määratlemise hajusus. Raske on satanismi kategoriseerida vaid ühe nimetusega, kuigi see võib võimalik olla ühe satanisti tasandil, ei ole see kohe üldse nii kui võtta kogu satanistlik kogukond käsitluse alla. Kas on võimalik öelda millest see tuleneb ning miks?
Paljud vaatlevad satanismi kui elustiili, võib kasutada ka populaarsemat väljendit – subkultuuri. Pelgalt subkultuurina vahel teda nähaksegi, kuid kas see peab paika? Võrdleme näiteks kahe teise subkultuuriga – punk ja gothic, mõlemad eelpoolmainitud omavad teatud üpris kindlat, kuigi mitmete alajaotustega visuaalset kuvandit, teatud tüüptegevusi ning kuvandit tüüpilisest selle subkultuuri esindajast. Mitmeski mõttes peab see paika ka satanismi puhul, on olemas teatud visuaalne kuvand, kuigi see on märksa laialivalguvam kui eelnevalt mainitute puhul. Suurim erinevus seisneb, aga tugeva ideoloogilise/filosoofilise baasi puudumises punk/gothic ja paljude teiste subkultuuride puhul, neil on küll teatud kõlavad hüüdlaused, kuid ei midagi sügavamat. Satanismil seevastu on tugev ideoloogiline/filosoofiline baas olemas. Seetõttu ei saa satanismi nimetada pelgalt subkultuuriks.
Satanism kui filosoofia on tugeva kandepinna saanud (ning satanism üldse) seoses Church of Satan’i asutamisega Ameerika Ühendriikides Anton Szandor LaVey algatusel. Seda koolkonda on nimetatud muuseas filosoofilise ja ratsionaalse satanismi koolkonnaks. Kuivõrd LaVey loodu sisuliselt ongi filosoofia, mis on mässitud religiooni kuube, võib satanismi tõepoolest käsitleda pelgalt filosoofiana, eriti kui jätta religioossed elemendid välja (rituaalid jms). Enamik tänapäevastest satanistidest kuulub just filosoofilisse koolkonda, kes järgib puhtalt LaVey kirjapandud filosoofiat ilma või ka koos religioossete elementidega. Kuid see pole ainuke koolkond satanismis, seega ei saa satanism ka pelgalt filosoofia (kui esialgu välja jätta fakt, et CoS on registreeritud kui religioosne organisatsioon).
Religioonil on teatud omadused (sümboolika, kõrgem jõud, uskumused), mida satanism mööndustega evib. Sümboolikaga ei teki küsimustki, figureerib satanismis. Kõrgemaks jõuks on seatud iseennast, mis on vastuolus kõigi suuremate religioonidega, tingides Gilmore’i poolt ütluse, et satanism on antireligioon. Inimvälise kõrgema jõu puudumine on enamasti põhjuseks miks satanismi keeldutakse käsitlemast religioonina, kuid mis on siis budism? Budismis puudub kõrgema jõu austamine täiesti, kuigi teatud koolkonnad austavad Buddhat (lihtinimesed reeglina) kui jumalat siis sisuliselt siiski budismis kõrgem jõud puudub. Uskumused on satanismis väga jalgadega maa peal ning inimese loomusest lähtuvad, mis on vastuolus paljude religioonide praktikaga, kus ühel või teisel moel surutakse alla inimese loomust, olgu nendeks siis judeo-kristlikud religioonid või ka budism.
Satanism ei ole ei üht, teist ega kolmandat, vaid on need kõik. See on tingitud inimloomusest, mis enamiku ajast tegeleb igapäevaasjadega – elustiil/subkultuur – aeg-ajalt mõtiskleb maailma asjade üle – filosoofia – ning mõnikord saab kokku mõttekaaslastega – religioon. Satanism ei allu kategoriseerimisele, sest satanismi väärtustatuim objekt – inimene – ei allu niisamuti ühe nimetusega paikapanemisele.