Satanism, mina ja muusika
Siinkohal tahaks natuke rääkida satanismist muusikas.
Minu esimene kokkupuude satanismiga läbi muusika oli siis kui koolis sain ühe karvikuga tuttavaks. No ta oli meil läbi imbunud karvik ka. Kuigi algussammu tegi sugulane. Sepultura oli siis see bänd. Kuulasin siis Sepulturalt paari albumit ja ei osanud nagu erilist kaifi tunda. Kuna see oli kiire, kole ja suht mõttetu. Sepuka esimesed demod olid ka sellised, et anna olla. Pildil mingi saatana moodi olevus, kes kirikust välja vahib. Siis bändi mehed olid ka suht mustad ja kurjad ja üks tagurpidi rist oli ka kellelgi kaelas. Eks ma olin selles muusikas tunduvalt võhiklikum kui praegu. Koolis üritasin ka võimalikult metal olla ja hakkasin vaikselt satanismi endas aretama.
Natuke aega edasi juhtus kätte selline bänd nagu Dark Funerali – Vobiscum Satanas plaat. Sellega anti mulle totaalselt kick äss ajusse. Kuna selle 45 mindi jooksul tõdesin, et peale müra sealt välja muud ei tulnud. Ka siis hakkas mul need ristikeste ja pentakate joonistamine ja kandmine ja vihikute plätserdamise mood koolis. Kuna ma arvasin, et see õige ja arvasin, et satanismi taga ei saanud muud peituda kui ainult üks sarviline olend, kes täiega kristlust vihkab. Koolis isegi õpetaja küsis ka, et kas sa tead mida sa siia vihikule tegid. Ma ikka julgelt: “Jah, muidugi tean.“ Koolis isegi tänu oma stiilile olin teiste muusika austajatega raksus olnud, kuna neile oli see üks suur müra. Noh kitarr ja trumm ja suur kisa. Kusjuures tahaks siinkohal mainida, et praegugi räpi bändid lõhuvad kitarre ja trumme ja karjuvad, kuid see polnud ju oluline. Koolis isegi tulid mõned kaasa selle stiiliga, et olla võimalikud shefid ja evilid. Kusjuures koolis see kadus nädalaga.
Peale Saatanliku Piibli läbi lugemist hakkasin tõdema, et olen olnud totaalne muusika ja satanismi fänn mitte selle uskuja. Kõik, mida ma enne mõtlesin, oli Saatanlikus Piiblis teistmoodi välja toodud. Peale seda muidugi hakkas mu see hoog raugema, üldse muusika ja satanism. Mitte, et ma ei suutnud järge pidada, vaid lihtsalt ma ei poosetanud enam sellega. Üritasin siis selgust tuua, kas muusika või kasvõi see black metal on ikka sama, mis piiblis kirjas. Bände ju oli võtta siit ja sealt ja igaüks püüdis ju omale külge saada nn. satanismi metali nime või kui ei saadud siis tegid seda kriitikud.
No mis on seos satanismil ja death metalil. No on teada ju, et death metal kujutab endast selliseid õudusfilme ja tapmiseteemalisi ja veri ja staffi, kuigi jah mõni saatanlik death metal bänd on tõesti olemas olnud, kes neid Jeesuseid ja muid oksa pildil on tõmmanud. Black metal on siiani olnud selline kurb või salapärane, lihtne (nagu tõeline satanismi usk olema peab), mitte inimestel ajud sodiks laskma. Paljud bändid on tõelised satanismi levitajad või sõnumi edasiandjad. Siinkohal ma mainiks sellist bändi nagu Carpathian Forestit, mitte, et see ainuke satanismi levitaja on, aga kuna see on bänd, kes oskab õiges kohas nagu nuppu vajutada. Temas on seda iroonilist tõde, lihtsust, mitte valetamist ja näitab seda nii nagu on, kuna paljud ei suuda leppida, et elu või inimesed on just sellised.