Olen pikemat aega juurelnud selle üle, kuidas ja mis vahenditega inimesed satuvad või astuvad rajale, mis aitab neil olla rahul oma eluga samal ajal ühiskonna arengusse panustades ning mis põhjusel paljud selle salapärase universumi tarkuseni ei jõua ja ei küündi. Elufilosoofiaid on palju ning teed nende juurde sageli keerulised. Mõned kogevad igasuguseid ilmutusi ning ülejäänud saavad nö valgustatuks miskil muul moel. Kas peitub inimese tulevik vaid geenide salapärases maailmas või astuvad siin tulemuslikult mängu ka mõned muud jõud, näiteks igapäevaelu pealtnäha juhuslikud kogemused?

On ääretult huvitav jälgida erinevate inimolendite elukäiku. Tavapärase probleemina raha ja eraelumurede kõrval sirgub paljudel küsimus tõe kohta, kuidas seda ära tunda, kuidas teada, et filosoofia, mida järgitakse on ehitatud mitte vesiliivale, vaid kaljule, mis ei lõhene? Inimesed satuvad oma kindla maailmanägemuse juurde huvitavaid teid pidi.

Olen kohanud isikuid, kes saanud õnnistatud läbi erinevate nägemuste, ilmutuste ja muude märkide, mis aitavad neil kindlal rajal püsida, näiteks suur osa kristlikust rahvast. Ma mõistan neid, sest niikaua kui sel teel ei ilmu vastuolusid, on kõik arusaadav. Huvitavaks kisub asi siis, kui muututakse nii pimedaks, et ilmselgeid vasturääkivusi lihtsalt ei nähta. Kuidas on selline fenomen üldse võimalik?

Tagasi vaadates oma kahe eluaasta peale, mil elasin ristirahva reeglite järgi, olen võimeline asjale andma mingisuguse seletuse. Enamus usklikuid kogeb midagi müstilist ja kui see nn jumalaläheduse müstika käib kaasas päevast päeva, siis ei ole raske oma usundile truuks jääda. Missest, et ümbritsevas maailmas leiavad aset kõiksugu rõvedused, eriti sageli veel nendega, kes lihtsalt rahulikult oma elu püüavad elada. Kui usklikul enesel läheb valdavalt hästi, siis ju järelikult jumal soosib teda. Milline vastik usuegoistlik nägemus!

Mind huvitab väga, mis moel satuvad või astuvad inimesed tõelisele tarkuse teele ning kas üldse on viimast võimalik defineerida. Oma osa on kindlasti geenidel, kuid sageli näen inimesi, kelle isiku põhiolemus on oma vanemate ja vanavanemate omast liialt erinev. „Tarkuse tee“ all pean silmas filosoofiat, milles on selgelt sõnastatud, et ela ise ja lase seda teha ka teistel, filosoofiat, mis panustab ühiskonna arengusse, tahtes seda muuta võimalikult turvaliseks ja tolerantseks ning ei lase idiootlikel ja tõestamata usudogmadel kellelegi pähe istuda.

Maailm on kohutavalt karm, ellu võivad jääda need, kes saavutavad enesekindluse ja sisemise rahu ning õnnetunde. Et sinnani jõuda, vajab inimene taaskord mingisugust tuge, seda sama tugevale ja vankumatule kaljule ehitatud kindlust, kus peidus tarkuse tõeterad, mis mõeldud neile, kellele ebaõiglaselt jõhkra ja idiootliku demiurgi loodud ja miljardite inimlammaste kaudu läbi nägemuste ja unenägude saadetud elujuhised mitte mingisugust kasu ei too.

Minule näib maailm jaotuvat laias laastus kaheks, justnagu eksisteeriks suur jumalakummardamise egregor, mis piitsutab halli massi hävinguähvardustega, karma seaduste ning muu jamaga ja teine, muistsetel aegadel ei tea mis põhjustel ja võimalustel (küllap vist selle sama peasüüdlase absurdse identiteedi olemasolu tõttu) tekkinud ühendväli, mis töötab kogu jaburuse süsteemi vastu, olles inimestele kui Prometheus keda/mida ma Saatanaks julgen nimetada. Oma ettenägelikkusega „võtab Ta ühendust“ nende hingedega, kes lihtsalt julgevad ja söandavad mitte alluda normaalset elu ihalevate inimeste loojale, kes neid arusaamatul põhjusel vihkab.

Ülejäänud, kellest suursugusel sarvilisel suva, on ilmselt liiga keskpärased, et midagi ise tahta ja ennekõike tahta midagi muuta või siis isikud, kes jäädavalt maiste naudingute ihaldamisest kastreeritud. Demiurgi olemasolu on minu jaoks ilmne, kuna kõik looduses olemasolev on liiga detailne ja enamjaolt kaunis, et niisama ei saa see minu meelest lihtsalt oma suva järgi tekkida. Kuskil eksisteerib mingi aju, mis on suuteline tohututeks imedeks..ja kaoseks.

Minu enese puhul kehtib üks huvitav nähtus. Mida rohkem ma tunnen, et Saatana vastane mind hävitada püüab, seda paremini ma ennast tunnen. Peale enese satanistiks tunnistamist vaid iseendale olen selle poole aasta jooksul sattunud ulmeliselt keerulistesse olukordadesse, kust mitmel korral väga napilt eluga pääsenud. Satanismi üle naerjad küsiksid kohe, et mille pärast see tore sarviline minuga selliseid asju laseb toimuda? Iga isik on oma elu eest vastutav ja on võimeline pääsema paljustki jamast, kui ollakse valmis kuulama sisetunnet ja järgima reegleid, mida hing tõeliselt käsib – on minu vastus. Läbi selliste kogemuste võin öelda, et inimest kas suruvad maha igasugused mured või hoopiski saavad neist ajendid nö mässamise jaoks. Vastuhakkamise kibemagus tunne, kui tead, kelle vastu ja miks võitled ning veel millisel soodsal pinnasel on põrgulikult hea.

Pean oluliseks, et inimene oleks enese vastu võimalikult aus, tunnistades vastuolusid, mida oma elus näeb. Kui see julge ent karastav samm on tehtud, avaneb tee tarkusele, enam ei usuta valet ega piinelda vasturääkivuste all. Ei ole ealeski mõtet oma väärtuslikku eluenergiat raisata mõtte peale, et kui piisavalt palju ja parajalt piinarikkalt küürakil palvetada, seda suurema tõenäosusega saabub märk jumaluselt, kes end võibolla kusagil mõnele naabrimehele oma lõputus halastuses siiralt ilmutab.

This entry was posted on Tuesday, January 10th, 2012 at 11:30 pm and is filed under Uncategorized. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. Both comments and pings are currently closed.