April 17th, 2011 GraMortis
Sõna väärtus ja jõud näib olevat viimaste aegade jooksul tohutult oma väärtust kaotanud. Tänapäeval ei tunnetata enam sõnade jõudu ning seeläbi ei vastutata oma sõnade eest, mis viib oma tegude eest mittevastutamiseni.
Probleem on ilmselt üldine ning on süvenenud õigusriikide ja demokraatiate ning heaoluühiskondade kasvuga. Pahatihti poetakse loosungite nagu sõnavabadus ja tolerantsus taha ning seeläbi alavääristatakse inimeste arvamuse jõudu. Sõnadest saab prügi, millel reeglina ei ole kaalu ning inimestel tekib vastumeelsus selle prügi seest pärle otsida ning pigem tarbitakse seda rokka, mida igapäevaselt neile ette söödetakse.
Ühiskondlikul tasemel kehtib ka õnneks Newtoni III seadus. Parafraseerides, igale ühiskondlikult laialdasele liikumisele on vastasliikumine, mis ei ole küll suuruselt (kvantiteedilt) sama suur kuid on suurem kvaliteedilt.
Multikultikultusele on tekkimas juba kõrgetel kohtadel oponente, kes häälekalt oma arvamust avaldavad. Näituseks kasvõi Briti peaminister David Cameron, kes on lõpuks ometi tajunud Lääne-Euroopa demokraatia roosapehme käitumise mõjumatust. Kui sul endal ei ole nägu, siis neelatakse sind alla.
Vastutustunne on siin võtmeküsimuseks ja vastutustundetus suurimaks piduriks. Vastutustunne iseenda, oma lähedaste, oma kogukonna, oma rahvuse ja oma riigi ees ja ka maailma ees. Ainult vastutustundlik inimene saab olla tänapäeva mitmepalgelise maailma kroon. Indiviid, kes teab ja tunneb oma väärtust, teab ja tunneb kuskohast ta on pärit, kuhu ta läheb. Vaid selline inimene suudab tõeliselt hinnata ja väärtustada oma teele sattuvaid teisi inimesi nendena, kes nood just nimelt on ja koheldes neid vastavalt sellele. Mitte iialgi pugedes suurte võltsdemokraatlike ja vastutusest vabastavate loosungite taha.
Arendage endas vastutustunnet. Karistage ennast kui te oma lubadusi ei täida. Järgmine kord kui te midagi ütlete, mõelge mida öeldu endaga kannab, milliseid kohustusi see kaasa toob. Arenege ja vastutage, maailm teie ümber muutub seeläbi paremaks kohaks teile, teie lähedastele, teie riigile ja maailmale.
Posted in Filosoofia, Inimene, Kogemused, Maailm | 1 Comment »
December 23rd, 2010 GraMortis
Minu jõudmine satanismi juurde sai alguse gümnaasiumi lõpuklassis suheldes black metalit kuulava klassivennaga, kes mainis mulle LaVey’d, MVO’d ja Saatanlikku Piiblit. Esimesel võimalusel uurisin nimetatud suurusi ning leidsin nii Musta Veenuse Ordu kui ka Church of Satan’i kodulehekülje.
Vahetult enne lõpueksameid ostsin Anton Szandor LaVey “Saatanliku piibli” teise trüki. Lugesin, kui ma õigesti mäletan, paari päevaga antud raamatu läbi ning otsustasin seejärel täita Musta Veenuse Ordu liikmeksastumise ankeedi. Ma võtsin seda kui testi, kontrolli, kas ma olen õigel teel ja tol hetkel tundus selleks olevat teiste satanistide arvamus/tunnustus. Ankeeti täitsin suurelt osalt algusest lõpuni korraga ja umbes nädala pärast sai see posti pandud. Sügisest olin juba MVO ridades. Tundub, et ma läbisin selle testi edukalt, olen viis aastat olnud MVO-s, sellest kolm juhatuse liige.
Ema oli alguses skeptiline. Kippus arvama, et millega ma nüüd küll ennast seon. Aastate jooksul on ta näinud ka teisi sataniste ning on mõistnud, et tema skeptilisus oli asjatu, satanistid on üpris harilikud inimesed. Isa pole kunagi midagi maininud, vaevalt ta on sellesse üldse süvenenudki. Isiklikult pole kohanud ühtegi inimest, kes oleks mind rünnanud seetõttu, et ma satanist olen. Reeglina on reaktsioonid olnud pigem mõistva või positiivse tooniga.
Saatanlikku Piiblit esmakordselt lugedes (ja ka hilisematel kordadel sirvides) sain ma üpris kiirelt aru, et see on midagi mulle, kogesin omajagu äratundmisrõõmu. Nägin, et see kirjeldab mind niigi iseloomustavaid omadusi, teatud inimtüüpi. Ma ei kogenud mingit meeletut vaimustust, minu jaoks oli see loomulik progress ja asjade loomulik käik. MVO-ga liitumine tõi mulle uusi arukaid tuttavaid, üldist tutvusringkonna laienemist (mitte ainult satanistide arvelt) ning mitmesuguseid lõbusaid üritusi, kuigi ka mitmeid konflikte.
Ma olen ennast pikka aega pidanud ebatüüpiliseks lõvi tähtkuju esindajaks. Väiksena olin pigem rahutu lõvikutsikas, kuid nüüdseks olen ma võrdlemisi rahulik, kaalutlev ja iseseisev, mis on vastandlik tüüpilisele keevalisele lõvikirjeldusele. Satanist minu silmis peabki olema iseseisev, ratsionaalselt mõtlev, vaba, kriitilise meelega ja põhimõttekindel.
Minu jaoks on satanism filosoofia-ideoloogia. Satanist ollakse igapäevaselt, sest see kas on sulle igiomane või mitte. Viimasel juhul ei saa seda inimest nimetada satanistiks. Church of Satan’is kasutatav väljend, et satanistiks sünnitakse on tugeva tõeteraga. Satanistist saab satanist sujuvalt, järk-järgult, see ei toimu üleöö, taoline areng toimub evolutsioonilise mitte revolutsioonilise nähtusena. Filosoofilise satanistina on Saatan minu jaoks sümbol, minu überego kehastus, mina ise, pidevalt arenev, ennastparendav ning arendav.
Ma arvan, et minu tõekspidamised ei muutu aja möödudes. Usutavasti ei kõiguta mind ka surmale mõtlemine vanemaks saades, kuid eks näis kas ma ka oma sõna pean kui vanaduspõlv käes.
Posted in Inimene, Kogemused, Satanism | Comments Off on Kuidas minust sai satanist