Kui ma ei oleks see,kes ma olen praegu.
Kas olete mõelnud, et kui te ei oleks teinud seda valikut, mis muutis drastiliselt teie elu, siis kuidas asjad oleksid kulgenud?
Ma olen seda palju arutlenud iseendaga ja jõudsin järeldusele, et olen praegu rohkem rahul ,kui oleks jätnud tegemata otsuse võtta oma suunaks, “juhendajaks” satanismi. Kui oleksin jäänud samaks, kes ma kunagi olin, siis ma oleks pigem suurem enesehaletseja kui hetkel. Mul on julgust, mul on tahe ja ma teen asju, mis mulle korda lähevad ja mis mulle rahulolu tagavad. Mis on siis see, mis mind julgustas seda teed minema? Praegused kaaslased, tuttavad. Nad erinevad niiöelda tavatuttavastest paljuski. Kunagi oli mul’ tähtis, et mind teatakse ,et mul oleks kuhjaga sõpru ,et ma oleks lahe ja püüdsin teha kõik, et mind nähtaks. Kas ma sain siis selle? Ei. Satanism õpetas mulle ühte, kui tahad elada ,siis ela endale, mitte teistele. Sa ei pea tegema kõik, et keegi sind näeks,vaid mõlemad pooled peavad andma oma panuse, et toimiks mingisugunegi side. Praegused kaaslased on mul konkreetsed, kui sind vajatakse, nad otsivad su üles ja sa ei pea pingutama, et sind ära ei unustatakse. Seega satanism on pigem elutee, mis näitab elu tõelist palet, ilma et sa peaks liikuma läbi virtuaalsuse ja tegema pidevalt otsuseid, kas jutt on tõsine või lihtsalt tähtsusetu small-talk.
Vaatan ajas tagasi ja kunagised sõbrad, tuttavad, hingekaaslased, on läin’d seda teed, et neil on muud väärtused, väärtushinnangud, mis minu omaga kokku ei lähe või mis mind neist eemale lükkaks. Pigem lükati mind eemale üsna tavalisel mitteseksikal põhjusel: et kui sa pole teistega ühte karva valge lammas, siis sind omaks ei võeta. Reeglina praegune inimrass liigub ja areneb ühtsusele/sotsiaalsele sarnasusele ja kõik lähevad kergemat teed. Kui ma sammuks sama teed, siis ma ütlen ausalt, mul oleks igav! Võib õige olla, et olen endale hammustand liiga suure tüki, kuid selle läbi tegemine on hingele parem ,kui oleks valind kergema tee. Siit, satanism on õpetand mind tegema õigeid otsuseid, egoistliku ja personaalse nurga alt vaadates.
Mõned aastad tagasi ma ei julgenud isegi öelda seda , mida mõtlen ja mis oleks vaja olnud välja öelda. Isegi naistega ei suutnud vabalt rääkida. Nüüd võin ütleda, et ma olen selles iga mehe jaoks olulises valdkonnas küll julgust kogunud, kuid ikkagi teatavate miinustega. Mitte, et ma kuidagi “süüdi” oleks või tunneks ,kuid teine osapool ei suuda enamasti leppida sellega, kui neile nende vigu mainida. Kuid mõelge sellele, et see solvuv osapool käitub samamoodi, kuna tahab austust ja mitte-valetamist, suutmata samas taluda “lööki”,mis on liiga otsekohene. Ütlesin, et naistega on suhted paremad, aga siiani olen üksi. Põhjus on selles, et paljud ei aktsepteeri neid vaateid ja arusaamu mis mina. Kes ütleb,et olen liiga ülbe, uhke, nõudlik, kuri ,”ego” ja samas ei pane tähele, et nende lausetega paneb ta end minu olukorda, olles justnimelt ise nõudlik, uhke jne.
Suhe on mul olnud, see purunes, kuna mind kasutati ära ja see situatsioon ei sobinud mulle enam ühel hetkel. Kui ma oleks seda edasi jätkand, oleks ma saand veelgi enam haiget. Ma pidin tegema mõnegi jaoks väga veidra valiku, kas satanism või ilus tüdruk. Valisin satanismi (meenutage filmi Name of Rose lõppu), kuna see andis nagu signaali, et ära lase end ära kasutada, juhi ise oma elu. Enne tegi see haiget ,aga nüüd võin öelda, et hea, et niigi läks.
Seega kokkuvõtteks, kui te olete valinud endale tee, mida mööda minna, olgu see nii kummaline kui tahes, kuid samas mitte pahatahtlik, siis minge julgelt vastu elule ja kasvõi neile ,kes seda ei mõista või teile koguni takistusi üritavad teha.
Olge kui relv, olge kui masin, mis hävitab oma teelt kõik võltsi ja valeliku.