Poliitika depolitiseerimise võimalikkusest
Valimised on periood, mil ma mõtlen pahatihti millisena mina poliitikute rolli ühiskonnas näen ning kuidas praegust süsteemi uuta-muuta. Järgnevad tähelepanekud-ideed ei ole pikalt ja süvitsi analüüsitud, kuid mõtteainet peaksid sellegipoolest andma.
Poliitik – kreekakeelsest sõnast polis e. linn või linnriik, kuigi võib tähistada ka kodanikku, kodanike kogu. Poliitik ideaalis on rahva seast sirgunud kodanik, kes teatud kogukonna huve üritab kohalikult või riiklikul tasandil läbi talle seaduses antud õiguste alusel üritab esindada. Ideeliselt ei ole tegu ametiga. Samas me näeme igapäevaselt kuidas poliitikust on saanud ametinimetus. Näeme kuidas erialase pädevuseta inimesed tegutsevad pikka aega valdkondades, kuhu (kui nad tegutseks erasektoris) keegi neid nende pädevuse puudumise tõttu ei valiks.
Alternatiiv praegusele süsteemile on depolitiseerimine.
Depolitiseerimise all mõistan ma poliitiku kui ameti kaotamist. Lihtsaim moodus seda saavutada on läbi ühekordse valituksosutumise piirangu. Ehk siis korra valituks osutunud isik ei või osaleda järgmistel valimistel. Samuti ei võiks too isik töötada avalikus sektoris (ametnikena). Inimesed erasektorist erialase pädevuse ja haridusega osutuvad valituks, tegelevad neile oluliste küsimustega, teevad vajalikud otsused ja naasevad tagasi erasektorisse. Tegu on pooleldi tehnokraatliku lähenemisviisiga.
Taoline süsteemiuuendus välistab tugevate juhtfiguuride tekke – ei jäta pikka perioodi juhtide kujunemiseks ega anna ka vajadust juhtfiguuride jaoks; kaotab või vähendab populistlike otsuste tegemise – valituks ei osututa, seega pole millegi nimel tõmmelda; võrdsustab otsustajad, vähendab erakondade mõju – tähtsaimaks osutub enda püstitatud eesmärk.
Uus veri tähendab uusi ideid ja uusi lahendusi. Vana veri võib tähendada küll stabiilsust, kuid tõenäoliselt on stagneeriv element suurem kui stabiliseeriv. Seega ei tasuks karta ka fluktuatsioone peale valimisi. Kindlasti on kõikumised suuremad kui praegu, kuid rahva tahe ja vajadused peaks igal juhul paremini rahuldatama kui praeguse süsteemi puhul. Samuti peaks märksa madalamaks muutuma nn entry fee – poliitikasse sukeldumine peaks muutuma lihtsamaks kuna lõhed tuntud poliitikute ja lihtsa poliiitikahuvilise vahel peaks märgatavalt vähenema. Kui pole põhjust ennast laialt kuulutada pikkade perioodide vältel, ei saa tekkida ka praegu esinevate ebavõrdsust, kus häälesaagid erinevad kardinaalselt.
Võimalik, et taoline muudatus on vastuolus põhiseadusega (piirab inimese osalemist avaliku elu otsuste tegemisel – kuigi ka presidendi ametiaeg on maksimaalselt kahekordne). Vastuolusid ja küsitavusi on ilmselt mujalgi, kuid see ei kaalu ümber positiivseid osiseid.
Poliitikat peaks tegema pädevad kodanikud mitte poliitikud. Hetk, mil inimene muutub poliitikuks, on hetk, mil too inimene peaks poliitikast taanduma. Sellist enesekriitikat aga oodata ei tasu. Seega seadustame depolitiseerimise. Meil on see võimalus. Kus nõudlus, seal vajadus – nõuame.