Mõtteid vabadusest.
Alati, kui saavutan/saan midagi, mida kogu hingest soovinud, saab kinnitust idee, et inimene tõesti on oma õnne sepaks, kujundab oma elu ise, on vaba. Samas leiavad aset ka sündmused, mis toetavad vastupidist ideed: halvad/head seigad tulevad läbi juhuste ja vägisi kummitab terroriseeriv mõte, et peale soovi täitumist võib minust tramm üle sõita. Kui vaba on inimene ja mis asjaolud tema vabadust takistavad?
Enne inimhinge vabaduse haarde lahkamist peaks mõistma sõna „vabadus“ sisu. Vabadusel on inimeste jaoks erinev tähendus. End peetakse vabaks, kui elatakse vabariigis, kui ollakse oma aja peremees või suurem väljakutse – tunda vabaduse ja õnnetunnet enamus ajast, olles üle probleemidest sisemise rahutundega. Ise pean vabaduse sümboliks viimast, kuna vabariigis elades ei ole raske sattuda nõdrameelse karja terrori alla ning oma aja peremeest võib kummitama hakata hingeline tühjusetunne misiganes valdkonnas.
Inimene ei ole vaba, ta ei ole ennast ise loonud, teda on loodud, loodus või kes iganes kõrgema mõistusega olend. Igaüks on „programmeeritud“ oma vajadustega, mida ei anna alati rahuldada või hoopiski, soovid on täideviidavad, kuid viivitusega, mis siiski ei pruugi tagada täit rahulolu. Samuti on absoluutselt kõik mõistuse juures olevad inimesed kogenud, et peavad tegema midagi, mida tegelikult ei soovi.
Sünnikohta ja osasid kontakte ei saa valida. Esimene õpetaja koolis võib eluisu päris pikaks ajaks ära võtta ja homne päev võib jääda planeedi eluslooduse viimaseks. Päris must stsenaarium. Kohe üldse ei saa inimene küündida vabadusetroonini.
Aga õnneks omame mõistust, mis suudab inimest kohandada ellu jääma ja hakkama saama ka väga kohutavate olukordadega, tõsi, mitte iga sündmusega. Olen korduvalt kogenud soovide täitumist, miski juhib minuni kontaktid, keda vajan, hakkavad lahenema elu loodud pusad, satun sündmuste keeristesse ning jõuan läbi minu jaoks negatiivsete ja muutumatute oludega kohanemist lõpuks sellisesse lõpp-punkti, kuhu soovisin. Pean vaid kindlalt teadma, mida soovin ja kes ma olen. Sageli on soovide täitumine edasi lükanud, kuna olen sisendanud enesele väärat pilti oma tegelikust olemusest. Aja edasi liikudes on avanenud detail Johari aknast, elu tõestab, et tõeliselt õnnelik suudan olla hoopis teistsugustes tingimustes, kui algselt tajusin.
Palju on juureldud inimhinge olemuse, päritolu ja tuleviku üle. Filosoofiate ja religioonide maastik pommitab jõhkrate vastuoludega, vastused ei ole kerged tulema. Inimene muutub vabamaks hetkest, mil saab ausaks oma soovide rägastikus, ei kata neid enese eest dogmade looriga. Samuti tean kogemuste järgi öelda, et nn külgetõmbeseadus töötab, mitte 100%, kuid omajagu suure mõjuga.
Üks huvitav kogemus paari aasta tagusest kogemustekirstust: pelgasin kohutavalt sõjaaegse ainestikuga filme ja raamatuid. Paaniliselt kartsin selliste aegade naasmist. Koolis pidin lugema frustreeriva sisuga raamatuid, olin foobia küüsis. Tõmbasin seda temaatikat ligi. Kuulsin tänaval suvalisi inimesi rääkimas sõjast, kannatasin võigaste õudusunenägude käes ning hetk enne magamaminekut teleka ees, kui korraga kolmel eestikeelsel kanalil olid eetris venekeelsed sõjafilmid, tõi lõpuks arusaamise külgetõmbeteooria paikapidavusest.
Külgetõmbeseaduse all ei pea ma silmas maailmas populaarsust koguva raamatu ja filmi „The Secret“ sisu, mille kohaselt universum või jumal oma ääretus heatahtlikkuses aitab inimesel enese tegelikke jumalikke võimeid avastada. See on liiga läila teooria, kuna teatud grupp inimesi on juhmid sünnihetkest kuni viimse hingetõmbeni ja seda asja ei anna millegagi parandada, seega universum ja jumala partei ei ole heatahtlikud. Osad inimesed suudavad arendada intuitsiooni ja pöörata tähelepanu oma mõtetele, neid analüüsida ja vastuseid edasi otsida. Samuti arvan, et ei ole võimalik nn kõrgemates vibratsioonides vibreerides hõljuda koguaeg, omades ilmakõiksuse vastu tänutunnet, eriti veel maaliliselt ilusal suveõhtul, mil sääsekari piraajadena kallal.
Vabaduse olemasolu või puudumise tajumine sõltub tõlgendamisest. Kuningapoeg võib olla suuremas orjaikkes kui kerjus. Üüratu hunnik luksust ei pruugi korvata poliitilises mängus toimuvaid idiootsusi, põgeneda ei ole kusagile. Kerjus paadi all võib loomult olla optimist jne. Samas saab prints nupukuse juures valida, mil moel oma elu kitsaskohti analüüsida ja neist üle olla. Lai silmaring ja inspireerivad mõtteterad suudavad teha imesid.