May 9th, 2010 GraMortis
Satanismi kui nähtuse arengul on nii mitmeidki takistusi, mis tulenevad eelkõige satanistliku maailmavaate eripäradest. Samas pole siiani satanism tõsiselt suuri stagnatsioonimärke veel näidanud. Kas see võib juhtuda? Millised on satanistliku progressi põhilised vahendid ja meetodid?
Mõni päev enne volbrit hakkasin mõtlema antud temaatikal ja leidsin, et satanismi areng kui selline ei saa sündida grupeeringupõhise konsensuse ja kompromissi korras. See tuleneb eelkõige sellest, et satanistidel on raske üksmeelt saavutada, mis siis, et on teatud ühised põhimõttelised saranasuses, siis kui muutuda spetsiifilisemaks siis leitakse end erinevate arvamuste rägastikus. Arvamuste paljusus on satanismile ürgomane ja seega ei tasu loota väga koostööd satanistlike teeside uuendamisel ja kaasajastamisel. Kas see viib stagnatsiooni?
Satanistliku progressi üks põhielemente on üksikisiku igakülgne areng, iga subkultuur on nii tugev kui on tema nõrgim liige, parafraseerides üht ütlust. Teisisõnu, kui satanist tahab satanismi arenemas näha ja mitte stagneerumas nagu mõned teised nähtused siis esimene samm on eneseareng, seeläbi viib ta edasi ka satanismi.
Teine element on minu silmis oma ideede väljendamine läbi kirjanduse, olgu selleks siis raamatud/esseekogumikud või internetimõtteavaldusepaigad nagu näiteks blogid. Miks läbi kirjanduse? Sest kirjandus ei trügi su õuele oma vaateid tutvustama, kirjandusega sa tutvud omadel tingimustel – täpselt siis kui sa seda ise soovid, kui soovid. Viimane asi, mida satanismi puhul näha sooviks, on mistahes misjonäritöö. Rääkimata sellest, et enda läbi kirjasule väljendamine annab kõvasti juurde enesearengule.
Ma tervitan igasuguseid üleskutseid satanismi reformida ja uuendada, sest see tähendab potentsiaali lisamist satanismi arengusse – seega toetan ka Jasoni viimatist aktiveerumist ja üleskutset reformida ja ajakohastada Eestis satanismi. Kuid samas ma olen skeptiline selle edukuse suhtes eelkirjeldatud põhjustel. Satanism ei ole nähtus, mille põhiteese ja uuendusi saaks kirja panna suurkogudel vms. Aga edu siiski tollele üleskutsele.
Satanismi edasiviijad on kõik satanistid, kellel jätkub piisavalt karismat, eneseväljendusoskust ja vahendeid oma mõtete väljendamiseks. Põhjendamatult ei ole LaVey ja ka Gilmore enimtuntud satanistid, põhjus on lihtne, nende mõtteavaldused on saanud kaante vahele. Neile järgnevad mõned internetiavarustes tuntud indiviidid. Mitte mingil juhul ei tasu progressi loota kui enese areng ja ideed jätta suletud kausta. Kommunikatsioon on tänapäeva põhiline edasiviiv jõud, kõikjal.
Satanism on nii tugev kui on satanist ise, kahjuks tuleb väita, et Eesti satanismil on selles vallas tugevalt veel arenguruumi. Tahan näha selles vallas paranemist. Alustada saab sellega igaüks. Progressi ja inspiratsiooni teie päevadesse, ammutage ideid kõikjalt!
Posted in Filosoofia, Inimene, Maailm, Satanism | Comments Off on Satanismi areng (Eestis)
September 25th, 2009 GraMortis
Satanismi üks kitsaskohtadest tundub olevat tema määratlemise hajusus. Raske on satanismi kategoriseerida vaid ühe nimetusega, kuigi see võib võimalik olla ühe satanisti tasandil, ei ole see kohe üldse nii kui võtta kogu satanistlik kogukond käsitluse alla. Kas on võimalik öelda millest see tuleneb ning miks?
Paljud vaatlevad satanismi kui elustiili, võib kasutada ka populaarsemat väljendit – subkultuuri. Pelgalt subkultuurina vahel teda nähaksegi, kuid kas see peab paika? Võrdleme näiteks kahe teise subkultuuriga – punk ja gothic, mõlemad eelpoolmainitud omavad teatud üpris kindlat, kuigi mitmete alajaotustega visuaalset kuvandit, teatud tüüptegevusi ning kuvandit tüüpilisest selle subkultuuri esindajast. Mitmeski mõttes peab see paika ka satanismi puhul, on olemas teatud visuaalne kuvand, kuigi see on märksa laialivalguvam kui eelnevalt mainitute puhul. Suurim erinevus seisneb, aga tugeva ideoloogilise/filosoofilise baasi puudumises punk/gothic ja paljude teiste subkultuuride puhul, neil on küll teatud kõlavad hüüdlaused, kuid ei midagi sügavamat. Satanismil seevastu on tugev ideoloogiline/filosoofiline baas olemas. Seetõttu ei saa satanismi nimetada pelgalt subkultuuriks.
Satanism kui filosoofia on tugeva kandepinna saanud (ning satanism üldse) seoses Church of Satan’i asutamisega Ameerika Ühendriikides Anton Szandor LaVey algatusel. Seda koolkonda on nimetatud muuseas filosoofilise ja ratsionaalse satanismi koolkonnaks. Kuivõrd LaVey loodu sisuliselt ongi filosoofia, mis on mässitud religiooni kuube, võib satanismi tõepoolest käsitleda pelgalt filosoofiana, eriti kui jätta religioossed elemendid välja (rituaalid jms). Enamik tänapäevastest satanistidest kuulub just filosoofilisse koolkonda, kes järgib puhtalt LaVey kirjapandud filosoofiat ilma või ka koos religioossete elementidega. Kuid see pole ainuke koolkond satanismis, seega ei saa satanism ka pelgalt filosoofia (kui esialgu välja jätta fakt, et CoS on registreeritud kui religioosne organisatsioon).
Religioonil on teatud omadused (sümboolika, kõrgem jõud, uskumused), mida satanism mööndustega evib. Sümboolikaga ei teki küsimustki, figureerib satanismis. Kõrgemaks jõuks on seatud iseennast, mis on vastuolus kõigi suuremate religioonidega, tingides Gilmore’i poolt ütluse, et satanism on antireligioon. Inimvälise kõrgema jõu puudumine on enamasti põhjuseks miks satanismi keeldutakse käsitlemast religioonina, kuid mis on siis budism? Budismis puudub kõrgema jõu austamine täiesti, kuigi teatud koolkonnad austavad Buddhat (lihtinimesed reeglina) kui jumalat siis sisuliselt siiski budismis kõrgem jõud puudub. Uskumused on satanismis väga jalgadega maa peal ning inimese loomusest lähtuvad, mis on vastuolus paljude religioonide praktikaga, kus ühel või teisel moel surutakse alla inimese loomust, olgu nendeks siis judeo-kristlikud religioonid või ka budism.
Satanism ei ole ei üht, teist ega kolmandat, vaid on need kõik. See on tingitud inimloomusest, mis enamiku ajast tegeleb igapäevaasjadega – elustiil/subkultuur – aeg-ajalt mõtiskleb maailma asjade üle – filosoofia – ning mõnikord saab kokku mõttekaaslastega – religioon. Satanism ei allu kategoriseerimisele, sest satanismi väärtustatuim objekt – inimene – ei allu niisamuti ühe nimetusega paikapanemisele.
Posted in Filosoofia, Inimene, Kogemused, Religioon, Satanism | Comments Off on Satanism – elustiil, filosoofia või religioon?