Satanism – elustiil, filosoofia või religioon?

September 25th, 2009 GraMortis

Satanismi üks kitsaskohtadest tundub olevat tema määratlemise hajusus. Raske on satanismi kategoriseerida vaid ühe nimetusega, kuigi see võib võimalik olla ühe satanisti tasandil, ei ole see kohe üldse nii kui võtta kogu satanistlik kogukond käsitluse alla. Kas on võimalik öelda millest see tuleneb ning miks?

Paljud vaatlevad satanismi kui elustiili, võib kasutada ka populaarsemat väljendit – subkultuuri. Pelgalt subkultuurina vahel teda nähaksegi, kuid kas see peab paika? Võrdleme näiteks kahe teise subkultuuriga – punk ja gothic, mõlemad eelpoolmainitud omavad teatud üpris kindlat, kuigi mitmete alajaotustega visuaalset kuvandit, teatud tüüptegevusi ning kuvandit tüüpilisest selle subkultuuri esindajast. Mitmeski mõttes peab see paika ka satanismi puhul, on olemas teatud visuaalne kuvand, kuigi see on märksa laialivalguvam kui eelnevalt mainitute puhul. Suurim erinevus seisneb, aga tugeva ideoloogilise/filosoofilise baasi puudumises punk/gothic ja paljude teiste subkultuuride puhul, neil on küll teatud kõlavad hüüdlaused, kuid ei midagi sügavamat. Satanismil seevastu on tugev ideoloogiline/filosoofiline baas olemas. Seetõttu ei saa satanismi nimetada pelgalt subkultuuriks.

Satanism kui filosoofia on tugeva kandepinna saanud (ning satanism üldse) seoses Church of Satan’i asutamisega Ameerika Ühendriikides Anton Szandor LaVey algatusel. Seda koolkonda on nimetatud muuseas filosoofilise ja ratsionaalse satanismi koolkonnaks. Kuivõrd LaVey loodu sisuliselt ongi filosoofia, mis on mässitud religiooni kuube, võib satanismi tõepoolest käsitleda pelgalt filosoofiana, eriti kui jätta religioossed elemendid välja (rituaalid jms). Enamik tänapäevastest satanistidest kuulub just filosoofilisse koolkonda, kes järgib puhtalt LaVey kirjapandud filosoofiat ilma või ka koos religioossete elementidega. Kuid see pole ainuke koolkond satanismis, seega ei saa satanism ka pelgalt filosoofia (kui esialgu välja jätta fakt, et CoS on registreeritud kui religioosne organisatsioon).

Religioonil on teatud omadused (sümboolika, kõrgem jõud, uskumused), mida satanism mööndustega evib. Sümboolikaga ei teki küsimustki, figureerib satanismis. Kõrgemaks jõuks on seatud iseennast, mis on vastuolus kõigi suuremate religioonidega, tingides Gilmore’i poolt ütluse, et satanism on antireligioon. Inimvälise kõrgema jõu puudumine on enamasti põhjuseks miks satanismi keeldutakse käsitlemast religioonina, kuid mis on siis budism? Budismis puudub kõrgema jõu austamine täiesti, kuigi teatud koolkonnad austavad Buddhat (lihtinimesed reeglina) kui jumalat siis sisuliselt siiski budismis kõrgem jõud puudub. Uskumused on satanismis väga jalgadega maa peal ning inimese loomusest lähtuvad, mis on vastuolus paljude religioonide praktikaga, kus ühel või teisel moel surutakse alla inimese loomust, olgu nendeks siis judeo-kristlikud religioonid või ka budism.

Satanism ei ole ei üht, teist ega kolmandat, vaid on need kõik. See on tingitud inimloomusest, mis enamiku ajast tegeleb igapäevaasjadega – elustiil/subkultuur – aeg-ajalt mõtiskleb maailma asjade üle – filosoofia – ning mõnikord saab kokku mõttekaaslastega – religioon. Satanism ei allu kategoriseerimisele, sest satanismi väärtustatuim objekt – inimene – ei allu niisamuti ühe nimetusega paikapanemisele.

Satanist – oht ühiskonnale või eeskujulik kodanik?

July 16th, 2009 GraMortis

Satanismi ja sataniste on alati peetud ühiskonnale ohtlikuks elemendiks. Ühiskonna vaated on siiamaani üpris skeptilised või pigem puudulikud antud temaatikat käsitledes. Kas satanistid on tõesti ohuks tänapäevasele ühiskonnale või on tegu korralike kaaskodanikega või on tõde hoopis midagi muud?

Saatana kristlik kujutlus – saba ja sarvedega kurjuse kehastus – on noorem kui väidetavalt pisut üle kahe aastatuhande kestnud usuvool nimega kristlus. Saba ja sarved tekitati Saatanale alles keskajal. Enne seda oli tegu pelgalt kristliku Jumala käsilasega. Seega selgub, et ühiskonna nägemus Saatanast ja seeläbi satanismist ja satanistidest on pärit keskajast – kuhu see kõlbab? Ajastul, kus teadus seletab üha enam seni seletamatut ning keskaegsete teadmistega võrreldes on tehtud tohutuid edasiminekuid, näevad inimesed endiselt Saatanat keskaegse kuvandi järgi. Unustage internet, autod, lennukid, televisioon ja muu tänapäevane – teie aju töötab alles keskaja kuvandite järgi! Naeruväärne.

Satanism ei õhuta ühiskonna vastu võitlema, satanism ei kutsu üles seadusi rikkuma. Oodata, et satanist on patoloogiline kurjategija, on sama rumal kui arvata, et Päike tiirleb ümber Maa. 1980. aastatel toimus Ameerika Ühendriikides selline nähtus, mida hakati kutsuma sõnapaariga “Satanic Panic”, mis lõµpuks osutus täiesti fabritseerituks, kuid seetõttu uuris FBI satanistide ühiskonnale ohtlikkust ehk kuritegude toimepanemise tõenäosust satanistide poolt, tulemus oli paljudele ilmselt üllatav, sest FBI väitis, et kuritegude toimepanemist ei saa välistada, aga oma usu tõttu satanist on vähemtõenäolisem kuritegu korda saatma kui teiste religioonide esindajad. Ilmne tõend tõestamaks, et satanism ei innusta satanisti seadust rikkuma.

Satanisti ohtlikkus ühiskonnale seisneb ilmselt hoopis ebatavalises aspektis – satanist kahtleb kõiges, seega ka ühiskondliku korra korralduses ja riigisüsteemis ning kõiges muus. Tõeliselt demokraatlikule ühiskonnale oleks sellised kodanikud kuldaväärt, kuid tänapäeval kipub demokraatia tihti olema lihtsalt loosung, mille alt saadetakse korda oma valgustkartvaid tegusid. Satanist on ohtlik, sest ta mõtleb, ta kahtleb, ta on valmis pettust ja korruptsiooni paljastama kui ta seda tahab. Satanist on seega ohutu korralikule demokraatiale ja ühiskonnale, kuid nuhtlus ja rahvavaenlane korrumpeerunud ühiskonnale.

Teadlikkus, mõtlemisvõime, oskus tagajärgi ette näha ning vastutusvõime on märksõnad, mis satanisti eristavad nii paljudestki kaaskodanikest kui ka kriminaalsest kontingendist. Satanist vastutab alati oma tegude eest. Kui seda teeks suurem osa ühiskonnast siis oleks ilmselgelt ka vähem kuritegevust. Kui satanist siiski peaks otsustama, et kuriteo sooritamine on vajalik, siis võtab ta selle otsuse teadlikult vastu ja vastutab sellega kaasnevate tagajärgede eest.

Pealkirjas esitatud küsimusele pole ühest vastust, oleneb mis vaatepunktist vaadata, kuid nägemus satanistist kui parandamatust kurjategijast ei pea kohe kindlasti paika. Ohtu kujutab satanist ainult neile, kelle südametunnistused on mustad ning kes ei vastuta oma tegude eest. Kõigi teiste jaoks on satanist korralik kodanik, ilmselt korralikumgi kui keskmine kaaskodanik, sest vastutus- ja mõtlemisvõimet on paljudel ühiskonnaliikmetel vajaka.