December 23rd, 2010 GraMortis
Minu jõudmine satanismi juurde sai alguse gümnaasiumi lõpuklassis suheldes black metalit kuulava klassivennaga, kes mainis mulle LaVey’d, MVO’d ja Saatanlikku Piiblit. Esimesel võimalusel uurisin nimetatud suurusi ning leidsin nii Musta Veenuse Ordu kui ka Church of Satan’i kodulehekülje.
Vahetult enne lõpueksameid ostsin Anton Szandor LaVey “Saatanliku piibli” teise trüki. Lugesin, kui ma õigesti mäletan, paari päevaga antud raamatu läbi ning otsustasin seejärel täita Musta Veenuse Ordu liikmeksastumise ankeedi. Ma võtsin seda kui testi, kontrolli, kas ma olen õigel teel ja tol hetkel tundus selleks olevat teiste satanistide arvamus/tunnustus. Ankeeti täitsin suurelt osalt algusest lõpuni korraga ja umbes nädala pärast sai see posti pandud. Sügisest olin juba MVO ridades. Tundub, et ma läbisin selle testi edukalt, olen viis aastat olnud MVO-s, sellest kolm juhatuse liige.
Ema oli alguses skeptiline. Kippus arvama, et millega ma nüüd küll ennast seon. Aastate jooksul on ta näinud ka teisi sataniste ning on mõistnud, et tema skeptilisus oli asjatu, satanistid on üpris harilikud inimesed. Isa pole kunagi midagi maininud, vaevalt ta on sellesse üldse süvenenudki. Isiklikult pole kohanud ühtegi inimest, kes oleks mind rünnanud seetõttu, et ma satanist olen. Reeglina on reaktsioonid olnud pigem mõistva või positiivse tooniga.
Saatanlikku Piiblit esmakordselt lugedes (ja ka hilisematel kordadel sirvides) sain ma üpris kiirelt aru, et see on midagi mulle, kogesin omajagu äratundmisrõõmu. Nägin, et see kirjeldab mind niigi iseloomustavaid omadusi, teatud inimtüüpi. Ma ei kogenud mingit meeletut vaimustust, minu jaoks oli see loomulik progress ja asjade loomulik käik. MVO-ga liitumine tõi mulle uusi arukaid tuttavaid, üldist tutvusringkonna laienemist (mitte ainult satanistide arvelt) ning mitmesuguseid lõbusaid üritusi, kuigi ka mitmeid konflikte.
Ma olen ennast pikka aega pidanud ebatüüpiliseks lõvi tähtkuju esindajaks. Väiksena olin pigem rahutu lõvikutsikas, kuid nüüdseks olen ma võrdlemisi rahulik, kaalutlev ja iseseisev, mis on vastandlik tüüpilisele keevalisele lõvikirjeldusele. Satanist minu silmis peabki olema iseseisev, ratsionaalselt mõtlev, vaba, kriitilise meelega ja põhimõttekindel.
Minu jaoks on satanism filosoofia-ideoloogia. Satanist ollakse igapäevaselt, sest see kas on sulle igiomane või mitte. Viimasel juhul ei saa seda inimest nimetada satanistiks. Church of Satan’is kasutatav väljend, et satanistiks sünnitakse on tugeva tõeteraga. Satanistist saab satanist sujuvalt, järk-järgult, see ei toimu üleöö, taoline areng toimub evolutsioonilise mitte revolutsioonilise nähtusena. Filosoofilise satanistina on Saatan minu jaoks sümbol, minu überego kehastus, mina ise, pidevalt arenev, ennastparendav ning arendav.
Ma arvan, et minu tõekspidamised ei muutu aja möödudes. Usutavasti ei kõiguta mind ka surmale mõtlemine vanemaks saades, kuid eks näis kas ma ka oma sõna pean kui vanaduspõlv käes.
Posted in Inimene, Kogemused, Satanism | Comments Off on Kuidas minust sai satanist
December 5th, 2010 jMo
Aeg-ajalt kerkib muude sotsiaalselt seksikate süüdistuste seas esile ka väide, et satanism (eriti LaVey poolt loodu) on eemaletõukavalt läbi imbunud natslikest ideedest ning satanistide seas on väga palju neo-natse. Koos kõigi selle juurde kuuluvate poliitiliste sotsiaalsete omadustega muidugi. Enamasti selgub, et see, milles satanismi süüdistatakse, on täpselt see, mida süüdistaja ise isiklikult kõige rohkem vihkab, kardab, jälestab. Nii et rünnak kipub olema igati personaalne ja subjektiivne. Sellisel juhul aga ollakse objektiivsusest ja seega ka TÕEST juba fataalses kauguses.
Ehkki satanism ja natsism (või fashism) jagavad kohati sarnaseid vaatenurki seoses inimmasside juhtimisega, lähevad need ideoloogiad teineteise suhtes kiiresti sügavasse vastuollu, kui natukenegi pinnakihtidest sügavamale kaevuda. Mida enamasti süüdistavad osapooled ei vaevu tegema, sest see kahjustaks nende agressiivset ettevõtmist ja võiks tahtmatult viia satanismi heas valguses näitamiseni. Neo-natsid, kes kujutavad ette, et nad on samas ka satanistid või satanistid, kes arvavad, et natsism on okei, on millestki väga valesti aru saanud. Tõenäoliselt ei ole nad kumbagi, ega ole kumbagi filosoofiat päris lõpuni suutnud läbi seedida. Satanist on kohustatud olema kaine mõtlemisega ja võimalikult ratsionaalne, seega peab ta ka aktsepteerima tõde nii nagu see on ning kui miski on austust väärt, siis selle mahasalgamine ja valehäbisse langemine ei ole vastuvõetav. Kontekstisiseselt võiks pakkuda näiteks fakti, et Saksa Natsionaalsotsialistlik Partei sai hakkama nii mõnegi hämmastava aktiga. Nende võime rahvamasse liigutada ja effektiivset sõda pidada, samuti nende hirmujudinaid tekitav edu teaduse ja tehnoloogia piiride edasitõukamisel on lihtsalt julm brutaalne fakt. Ja satanist on kohustatud seda tunnistama, mitte laskma endale hellalt silmaklapid pähe panna ja siis kuulutama, et mainitud partei oli paha ja läbi/lõhki mäda. Kuid see tunnistus on vaid effektiivsuse tunnistus ning sellest ei tohiks mingil juhul välja lugeda mingisugust sümpaatiat natsismi/fashismi suunas, mida ilmselt nii mõnigi usin kirjatsura aga meeleldi teeks. Konfrontatsioon peaaegu jumalikustatud Üldlevinud Arvamusega ei tohi olla asi, mida satanist pelgab!
Satanist tunnistab tõde, ega ela illusioonides, olgu need nii ahvatlevad kui tahes. Kui Vaenlasel on omadusi, mis on imetlust väärt, tuleb neid imetleda (tunnistada nende olemasolu ja toimimist). Erinevalt natsidest me ei saa lubada endale subjektiivset emotsionaalsust ja silmade klapistamist, kui kohtame midagi esteetiliselt või funktsionaalselt täiuslikku, aga seda kahjuks kellegi juures, kellest me lugu ei pea. Samas, olen kohanud sataniste, kes on täiesti arulagedalt võtnud omale eesmärgiks vihkamise ja põlgamise, ning ei ole võimelised enam enda ehitatud müürist üle vaatama. See on viga, võib-olla koguni drastiline viga, sest võimaldab veelgi suurematel ebakõladel hinges “juured mulda” ajada. Satanisti kohus on lähtuda konkreetse inimese omadustest, mitte kõrvalistest teisejärgulistest taustasüsteemidest, näiteks sellest, millise nahavärvusega konkreetne isik on või kes on tema sõbrad või kus ta töötab. See kõik on tähtsusetu, sest ei luba meil piisava täpsusega teha õigeid järeldusi. Selleks et inimest tegelikut teada ja tunda, tuleb temaga isiklikult suhelda. Ning see on ka üks neist kohtadest, kus satanist ja skinhead ühist keelt leida ei tohiks! Natsid panevad inimese kvaliteedi paika tema välimuse või päritolumaa põhjal, satanist ei saa seda kohe kuidagi teha. Sest see lihtsalt ei ole objektiivne ja võib viia lubamatute valejäreldusteni. Inimesi on erinevaid, samas on nad ka sarnased, olenemata kestast, millesse nad on pakendatud. Tagataskust üks näide; Itaalias on üks neeger, kes räägib perfektselt Itaalia keelt, keda teised itaallased peavadki itaallaseks ning kes on kohutavalt rahulolematu Aafrikast laekuvate mustanahaliste suhtes, kuna nood on tema mõistes laisad ja Itaalia sotsiaalsüsteemi koormavad. See on fakt. Seega, kui ma sellise neegri tuleriidale saadaks, eeldades, et ta on üks looder ja niisama sitapea, siis ma teeks vea, mida ma ei saaks endale kunagi andestada.
Kuid satanismil ja natsismil võib olla ka ühiseid jooni, tõesti-tõesti. Aga nii mõnegi agressiivselt meelestatud ja kompromiteerivate kavatsustega ründaja jaoks pole need ehk sellised, mida loodetaks. Üheks näiteks oleks distsipliin, enesedistsipliin. Enese ülimuslikuks pidamine. Kuigi siinkohal on ka väike erinevus, sest satanist peab ülimuslikuks konkreetselt iseennast, skinhead aga oma gruppi (kaaslasi, rahvast, rassi). Satanisti puhul pole võimalik, et ta allub kellelegi sedavõrd, et unustab oma kriitikameele. Ta allub vaid seni, kuni see on talle personaalselt mingil tasandil kasulik ega lähe vastuollu tema saatanliku olemusega.
Kuid tuleb ka tunnistada, et satanism on paindlik ning iga satanist omab väikeste variatsioonidega arusaama satanismi eripäradest. Ehkki kohati võivad sellised väikesed pisiasjad olla teineteisega vastuolus, nagu erineva kasvatusega inimesed ikka vahel raksu lähevad, on suudetud suuremaid konflikte siiski vältida, sest loogiliselt võttes ei tule koolkonna-sisene teineteise mitte-aktsepteerimine kellelegi kasuks. Mina siinkohal avaldan, hoolimata kindlates punktides eriarvamusel olemisest, suurimat poolehoidu Saatana Kiriku suunas, kuivõrd nende filosoofiline süsteem tundub käesoleval hetkel olevat kõige arenenum ja kindlustatum. Kohati küll arusaadavatel põhjustel jäik, kuid siiski sobiv.
Peter H. Gilmore on öelnud, et “ka kõige parema geneetilise koodiga inimeste seast võib sirguda täielik sitapea ja inimkõnts“, ning ma olen sellega 100% nõus. Ja Uhke Valge Eliit, kes silmad pahupidi tänaval laamendab ja ajuvaba destruktiivsust üles näidates oma “ülimuslikust” kuulutab, ei ole küll väärt pikemat peatumist. Ehkki destruktiivsus on läbi ajaloo andnud millelegi uuele võimaluse õitsele puhkemiseks, on teise inimese territooriumile tungimine ja seal lammutamine sedavõrd madal, et sellisele inimesele peab vastu astuma samasuguse destruktiivse jõuga. Jõuga, mille võimalik väljund on isegi surm. Pole midagi õigemat käitumisest, kus inimene kaitseb oma kodu, pere ja vara viisil, mida ta peab olukorrale vastavaks ja kõige effektiivsemaks!
Lõpetuseks tahaks öelda, kallid inimesed, ärge ajage mõistete tähendusi segamini, luues neile isikliku subjektiivse definitsiooni ja devalveerides neid iga hoolimatu ja väära kasutamiskorraga.
- SATANISM ON inimese tegelikku olemust tunnistav ja ülistav filosoofia/religioon, kus pole kohta enesepettusele, võltsidele ja alusetutele ootustele ega parasiitlikule eluviisile.
- NATSISM ON ideoloogia, sotsialismi vorm, mis kaasab rassismi ja ekspansionismi ning omab jaatavat suhtumist seoses Juhile allumise ja tema vankumatu toetamisega.
- FASHISM ON totalitaarne reziim ja poliitiline ideoloogia, mis toetab tsentraliseeritud juhtimissüsteemi KOGU riigi üle kuni lihtkodanikuni välja.
Posted in Filosoofia, Inimene, Satanism | Comments Off on Satanism ja neonatsid