Saatana roll ja eesmärk
February 23rd, 2012 MarengoIga maailmas eksisteeriv asi omab põhjust, mis on ta sinnamaale viinud, kus ta just parasjagu omadega on ning mingisugustki eesmärki. Saatanat võib vaadelda mitmeti: täiusliku sümboli ja eeskujuna, vaimse olendina või hoopis seguna neist mõlemast. Olen pead ragistanud saatana rolli ja eesmärgi kohta neis kõigis kolmes kategoorias, mis üksteist natuke vastuollu viivad ning mõnes aspektis ka täiuslikult täiendavad.
Organiseeritud religiooni järgijatel on lihtne elu, kogu taevalike ja põrgulike elukate panteon on puust ette nikerdatud ja piisavas koguses hirmu külvamise tarvis ka punaseks võõbatud. Kui nende olemasolusse veel mingi valemiga kogu südamest ka uskuda suudetakse, siis ei vaja mõistus erilist rakendamist teemal: „Kes siis ikkagi tegelikult olemas on seal kuskil teistes sfäärides ja mis kuulub luulude valdkonda?“.
Lähtudes otsast lõpuni valmis „toodetud“/ kujunenud usundist, on saatana roll selge. Tegu on üldjuhul vastasega, millegi kahtlasega, kelle kaela annab igasugused jamad sokutada.
Inimene omab oma silmaringi laiuse raadiuses vabat valikut, milliste jõududega end teadlikult siduda. Tegu ei ole ainult kristliku nähtusega, vaid levinud on ta ka teistes religioonides. Isalm tundub oma seotuse tõttu terrorismiga tänapäeva inimeste jaoks brutaalsena nagu oli minevikus üliagressiivne kristlus, kus vastased on saatanaga mässavad paganad ja nii lihtne see asi ongi. Ka wiccad peavad saatana kuju halvaks ja manipuleerivaks anarhistiks. Religioossemalt meelestatute sõnul on targem suhelda kõiketeadva tingimusteta armastavate jumala ja jumalannaga ning inglitega, keda ei ole oma (põhjendatud) uhkuse tõttu karjääriredelilt tagandatud.
Saatan on kiusaja, keda jumal päris kutuks teha ei soovinud ja lihtsalt ula peale saatis eesmärgiga tõestada inimestele nende pahelisuse olemasolu ja sealjuures vist ka ise veenduda, kui palju ta oma taevaliku tarkuse ja liinitööga praaki suudab välja lasta. Kui lähtuda spirituaalset suunda pooldavast satanistist, on saatan keegi väga hea ja õiglane. Julge olend, vastuhakkaja oma loojale, mõttetuse ja idiootsuse kõrvaldaja, nende kaitsja, kes on sündinud erilistena ja suudavad olla temaga ühel meelel.
Teine võimalus mõista saatanat on vaatlemine teda kui sümboolset tegelast, kes ei karda esitada küsimusi kõige kohta, mis teda huvitab ning paisata inimestele näkku vastuolud, et nad oma mõistust teravdaksid ja ei alluks halvasti lõppevatele massipsühhosidele. Sellist saatana kuju esindavad intelligentsed isikud nagu näiteks teadlased ja need, kes tahavd muuta maailma turvaliseks ja õiglaseks, kohandades selle elamiskõlbulikuks saatanlike reeglitete järgi. Ma absolutiseeriksin ebaõiglaselt, kui peaksin neid kõiki ateistideks, kes ei toeta nn teistes maailmades elavatesse olenditesse ja nähtusesse nagu reinkarnatsioon uskumist, kuid vast siiski enamjaolt sellise „soga“ olemasolu ei tunnistata.
Kui mul puuduksid kokkupuuted igasuguste vaimumaailma nähtustega, siis liigitaksin ennastki eelpool kirjeldatud gruppi. Mind häirib sellise maailmavaate juures üks asi – see annab mulle vastuse, kuidas lahendada inimestevahelisi probleeme ehk jääda oma kavalust ja manipuleerimisoskust rakendades ellu nö suhete maailmas, aga jätab vastamata küsimusele, kuidas satanist, eriline eristuja massist, suudaks pääseda näiteks massihävitusrelvade põhjustatud kaose eest?
Seesugune hirm tuletab mulle meelde tõsiasja, et olen siiski nõrk inimene, väga kergelt haavatav loodusjõudude poolt nagu tavaline metskits, kelle jalad on veristatud terava lumekooriku poolt. Võibolla on tegu ülemõtlemise ja foobiaga, sest kui ma ei peaks kartma tuumasõdu, siis süveneks minus küsimus, millal järgmine tõsiseid tagajärgi sünnitav meteoriit Maa poole teel on?
Arvan, et usundi ja filosoofia „teenimine“ on kasulik juhul, kui see annab vastuseid, misiganes küsimustele. Ma ei saanud vastuseid kristlusest ega ka paganlikust wicca usundist. Vist olen vastust oma ühele suurimale küsimusele (kuidas hoiduda eelpool mainitud katastroofist?) saamas satanismist.
Siit koorub välja kolmas mõistmisvõimalus saatana eesmärgist ja rollist. Tegu on egregoriga, mis koondab enese alla kõik need, kes tema poolt ilmutatud reegleid järgivad. Sattusin hiljuti kristlikule ülistusteenistusele. Hoolimata minu vastuseisust tolle usundi reeglite suhtes, tundsin seal ruumis viibides, kuidas need inimesed ajaksid nagu õiget asja, nende vahel oli täiuslik sünergia, nad kuulusid kokku, sobitusid oma vaimu loomuse tõttu just sinna, kus nad olid. Ma hirmsasti armastan sõna ja mõistet „egregor“. Selle toimimisviis väljendub selles, et millele oma energiat annad ja mõtted koondad, sinna ka kuulud ja satud esmajoones kokku nähtuste/inimestega, mida/keda antud egregor toetab ja väärtustab.
Satanism toetab indiviidi arengut, pidades inimest arenenud loomaks. Loom jääb ellu seda suurema tõenäosusega, mida rohkem on ta treeninud oma vaistu ning järgib instinkte. Metsloomad, sealhulgas väikesed putukadki tajuvad kaugelt, kui läheneb metsatulekahju ning nad liiguvad teistesse paikadesse. Samamoodi on ka võõra olendi ja potentsiaalse vaenlase iseäraliku lõhna tundmisega. Satanist võib ellu jääda ja vigastamatult pääseda just samu tõdesid meeles pidades, silmad-kõrvad lahti hoides ja oma loomupäraseid loomalikke andeid arendades.
Saatana rollid eri nägemustes annavad koondmõtte, et saatana eesmärk on lihtsalt ellu jääda ja elu nautida seal, kus võimalik. Religioonis hakatakse vastu brutaalsele loojale ja põrguline otsib „Issanda loomaaiast“ neid, kes temaga ühel meelel. Filosoofilise satanismi eesistuja koondab enese alla üheselt meelestatud inimesed, kes sarnaselt kolmanda liigi saatana rolli järgselt püüavad teha kõik rahu ja õigluse nimel, sest ühendväli on seda tugevam, mida rohkem temale energiat ja tähelepanu pühendatakse.