Satanist – oht ühiskonnale või eeskujulik kodanik?
July 16th, 2009 GraMortisSatanismi ja sataniste on alati peetud ühiskonnale ohtlikuks elemendiks. Ühiskonna vaated on siiamaani üpris skeptilised või pigem puudulikud antud temaatikat käsitledes. Kas satanistid on tõesti ohuks tänapäevasele ühiskonnale või on tegu korralike kaaskodanikega või on tõde hoopis midagi muud?
Saatana kristlik kujutlus – saba ja sarvedega kurjuse kehastus – on noorem kui väidetavalt pisut üle kahe aastatuhande kestnud usuvool nimega kristlus. Saba ja sarved tekitati Saatanale alles keskajal. Enne seda oli tegu pelgalt kristliku Jumala käsilasega. Seega selgub, et ühiskonna nägemus Saatanast ja seeläbi satanismist ja satanistidest on pärit keskajast – kuhu see kõlbab? Ajastul, kus teadus seletab üha enam seni seletamatut ning keskaegsete teadmistega võrreldes on tehtud tohutuid edasiminekuid, näevad inimesed endiselt Saatanat keskaegse kuvandi järgi. Unustage internet, autod, lennukid, televisioon ja muu tänapäevane – teie aju töötab alles keskaja kuvandite järgi! Naeruväärne.
Satanism ei õhuta ühiskonna vastu võitlema, satanism ei kutsu üles seadusi rikkuma. Oodata, et satanist on patoloogiline kurjategija, on sama rumal kui arvata, et Päike tiirleb ümber Maa. 1980. aastatel toimus Ameerika Ühendriikides selline nähtus, mida hakati kutsuma sõnapaariga “Satanic Panic”, mis lõµpuks osutus täiesti fabritseerituks, kuid seetõttu uuris FBI satanistide ühiskonnale ohtlikkust ehk kuritegude toimepanemise tõenäosust satanistide poolt, tulemus oli paljudele ilmselt üllatav, sest FBI väitis, et kuritegude toimepanemist ei saa välistada, aga oma usu tõttu satanist on vähemtõenäolisem kuritegu korda saatma kui teiste religioonide esindajad. Ilmne tõend tõestamaks, et satanism ei innusta satanisti seadust rikkuma.
Satanisti ohtlikkus ühiskonnale seisneb ilmselt hoopis ebatavalises aspektis – satanist kahtleb kõiges, seega ka ühiskondliku korra korralduses ja riigisüsteemis ning kõiges muus. Tõeliselt demokraatlikule ühiskonnale oleks sellised kodanikud kuldaväärt, kuid tänapäeval kipub demokraatia tihti olema lihtsalt loosung, mille alt saadetakse korda oma valgustkartvaid tegusid. Satanist on ohtlik, sest ta mõtleb, ta kahtleb, ta on valmis pettust ja korruptsiooni paljastama kui ta seda tahab. Satanist on seega ohutu korralikule demokraatiale ja ühiskonnale, kuid nuhtlus ja rahvavaenlane korrumpeerunud ühiskonnale.
Teadlikkus, mõtlemisvõime, oskus tagajärgi ette näha ning vastutusvõime on märksõnad, mis satanisti eristavad nii paljudestki kaaskodanikest kui ka kriminaalsest kontingendist. Satanist vastutab alati oma tegude eest. Kui seda teeks suurem osa ühiskonnast siis oleks ilmselgelt ka vähem kuritegevust. Kui satanist siiski peaks otsustama, et kuriteo sooritamine on vajalik, siis võtab ta selle otsuse teadlikult vastu ja vastutab sellega kaasnevate tagajärgede eest.
Pealkirjas esitatud küsimusele pole ühest vastust, oleneb mis vaatepunktist vaadata, kuid nägemus satanistist kui parandamatust kurjategijast ei pea kohe kindlasti paika. Ohtu kujutab satanist ainult neile, kelle südametunnistused on mustad ning kes ei vastuta oma tegude eest. Kõigi teiste jaoks on satanist korralik kodanik, ilmselt korralikumgi kui keskmine kaaskodanik, sest vastutus- ja mõtlemisvõimet on paljudel ühiskonnaliikmetel vajaka.