Satanism ja neonatsid

December 5th, 2010 jMo

Aeg-ajalt kerkib muude sotsiaalselt seksikate süüdistuste seas esile ka väide, et satanism (eriti LaVey poolt loodu) on eemaletõukavalt läbi imbunud natslikest ideedest ning satanistide seas on väga palju neo-natse. Koos kõigi selle juurde kuuluvate poliitiliste sotsiaalsete omadustega muidugi. Enamasti selgub, et see, milles satanismi süüdistatakse, on täpselt see, mida süüdistaja ise isiklikult kõige rohkem vihkab, kardab, jälestab. Nii et rünnak kipub olema igati personaalne ja subjektiivne. Sellisel juhul aga ollakse objektiivsusest ja seega ka TÕEST juba fataalses kauguses.

Ehkki satanism ja natsism (või fashism) jagavad kohati sarnaseid vaatenurki seoses inimmasside juhtimisega, lähevad need ideoloogiad teineteise suhtes kiiresti sügavasse vastuollu, kui natukenegi pinnakihtidest sügavamale kaevuda. Mida enamasti süüdistavad osapooled ei vaevu tegema, sest see kahjustaks nende agressiivset ettevõtmist ja võiks tahtmatult viia satanismi heas valguses näitamiseni. Neo-natsid, kes kujutavad ette, et nad on samas ka satanistid või satanistid, kes arvavad, et natsism on okei, on millestki väga valesti aru saanud. Tõenäoliselt ei ole nad kumbagi, ega ole kumbagi filosoofiat päris lõpuni suutnud läbi seedida. Satanist on kohustatud olema kaine mõtlemisega ja võimalikult ratsionaalne, seega peab ta ka aktsepteerima tõde nii nagu see on ning kui miski on austust väärt, siis selle mahasalgamine ja valehäbisse langemine ei ole vastuvõetav. Kontekstisiseselt võiks pakkuda näiteks fakti, et Saksa Natsionaalsotsialistlik Partei sai hakkama nii mõnegi hämmastava aktiga. Nende võime rahvamasse liigutada ja effektiivset sõda pidada, samuti nende hirmujudinaid tekitav edu teaduse ja tehnoloogia piiride edasitõukamisel on lihtsalt julm brutaalne fakt. Ja satanist on kohustatud seda tunnistama, mitte laskma endale hellalt silmaklapid pähe panna ja siis kuulutama, et mainitud partei oli paha ja läbi/lõhki mäda. Kuid see tunnistus on vaid effektiivsuse tunnistus ning sellest ei tohiks mingil juhul välja lugeda mingisugust sümpaatiat natsismi/fashismi suunas, mida ilmselt nii mõnigi usin kirjatsura aga meeleldi teeks. Konfrontatsioon peaaegu jumalikustatud Üldlevinud Arvamusega ei tohi olla asi, mida satanist pelgab!

Satanist tunnistab tõde, ega ela illusioonides, olgu need nii ahvatlevad kui tahes. Kui Vaenlasel on omadusi, mis on imetlust väärt, tuleb neid imetleda (tunnistada nende olemasolu ja toimimist). Erinevalt natsidest me ei saa lubada endale subjektiivset emotsionaalsust ja silmade klapistamist, kui kohtame midagi esteetiliselt või funktsionaalselt täiuslikku, aga seda kahjuks kellegi juures, kellest me lugu ei pea. Samas, olen kohanud sataniste, kes on täiesti arulagedalt võtnud omale eesmärgiks vihkamise ja põlgamise, ning ei ole võimelised enam enda ehitatud müürist üle vaatama. See on viga, võib-olla koguni drastiline viga, sest võimaldab veelgi suurematel ebakõladel hinges “juured mulda” ajada. Satanisti kohus on lähtuda konkreetse inimese omadustest, mitte kõrvalistest teisejärgulistest taustasüsteemidest, näiteks sellest, millise nahavärvusega konkreetne isik on või kes on tema sõbrad või kus ta töötab. See kõik on tähtsusetu, sest ei luba meil piisava täpsusega teha õigeid järeldusi. Selleks et inimest tegelikut teada ja tunda, tuleb temaga isiklikult suhelda. Ning see on ka üks neist kohtadest, kus satanist ja skinhead ühist keelt leida ei tohiks! Natsid panevad inimese kvaliteedi paika tema välimuse või päritolumaa põhjal, satanist ei saa seda kohe kuidagi teha. Sest see lihtsalt ei ole objektiivne ja võib viia lubamatute valejäreldusteni. Inimesi on erinevaid, samas on nad ka sarnased, olenemata kestast, millesse nad on pakendatud. Tagataskust üks näide; Itaalias on üks neeger, kes räägib perfektselt Itaalia keelt, keda teised itaallased peavadki itaallaseks ning kes on kohutavalt rahulolematu Aafrikast laekuvate mustanahaliste suhtes, kuna nood on tema mõistes laisad ja Itaalia sotsiaalsüsteemi koormavad. See on fakt. Seega, kui ma sellise neegri tuleriidale saadaks, eeldades, et ta on üks looder ja niisama sitapea, siis ma teeks vea, mida ma ei saaks endale kunagi andestada.

Kuid satanismil ja natsismil võib olla ka ühiseid jooni, tõesti-tõesti. Aga nii mõnegi agressiivselt meelestatud ja kompromiteerivate kavatsustega ründaja jaoks pole need ehk sellised, mida loodetaks. Üheks näiteks oleks distsipliin, enesedistsipliin. Enese ülimuslikuks pidamine. Kuigi siinkohal on ka väike erinevus, sest satanist peab ülimuslikuks konkreetselt iseennast, skinhead aga oma gruppi (kaaslasi, rahvast, rassi). Satanisti puhul pole võimalik, et ta allub kellelegi sedavõrd, et unustab oma kriitikameele. Ta allub vaid seni, kuni see on talle personaalselt mingil tasandil kasulik ega lähe vastuollu tema saatanliku olemusega.

Kuid tuleb ka tunnistada, et satanism on paindlik ning iga satanist omab väikeste variatsioonidega arusaama satanismi eripäradest. Ehkki kohati võivad sellised väikesed pisiasjad olla teineteisega vastuolus, nagu erineva kasvatusega inimesed ikka vahel raksu lähevad, on suudetud suuremaid konflikte siiski vältida, sest loogiliselt võttes ei tule koolkonna-sisene teineteise mitte-aktsepteerimine kellelegi kasuks. Mina siinkohal avaldan, hoolimata kindlates punktides eriarvamusel olemisest, suurimat poolehoidu Saatana Kiriku suunas, kuivõrd nende filosoofiline süsteem tundub käesoleval hetkel olevat kõige arenenum ja kindlustatum. Kohati küll arusaadavatel põhjustel jäik, kuid siiski sobiv.

Peter H. Gilmore on öelnud, et “ka kõige parema geneetilise koodiga inimeste seast võib sirguda täielik sitapea ja inimkõnts“, ning ma olen sellega 100% nõus. Ja Uhke Valge Eliit, kes silmad pahupidi tänaval laamendab ja ajuvaba destruktiivsust üles näidates oma “ülimuslikust” kuulutab, ei ole küll väärt pikemat peatumist. Ehkki destruktiivsus on läbi ajaloo andnud millelegi uuele võimaluse õitsele puhkemiseks, on teise inimese territooriumile tungimine ja seal lammutamine sedavõrd madal, et sellisele inimesele peab vastu astuma samasuguse destruktiivse jõuga. Jõuga, mille võimalik väljund on isegi surm. Pole midagi õigemat käitumisest, kus inimene kaitseb oma kodu, pere ja vara viisil, mida ta peab olukorrale vastavaks ja kõige effektiivsemaks!

Lõpetuseks tahaks öelda, kallid inimesed, ärge ajage mõistete tähendusi segamini, luues neile isikliku subjektiivse definitsiooni ja devalveerides neid iga hoolimatu ja väära kasutamiskorraga.

  • SATANISM ON inimese tegelikku olemust tunnistav ja ülistav filosoofia/religioon, kus pole kohta enesepettusele, võltsidele ja alusetutele ootustele ega parasiitlikule eluviisile.
  • NATSISM ON ideoloogia, sotsialismi vorm, mis kaasab rassismi ja ekspansionismi ning omab jaatavat suhtumist seoses Juhile allumise ja tema vankumatu toetamisega.
  • FASHISM ON totalitaarne reziim ja poliitiline ideoloogia, mis toetab tsentraliseeritud juhtimissüsteemi KOGU riigi üle kuni lihtkodanikuni välja.

Satanism, usk ja karjainstinkt

December 5th, 2010 jMo

Kui räägitakse usunditest, siis jõutakse tihti sõnani “usk”(faith). Usu definitsioon religioonide kontekstis tähendab sügavat veendumust millegi või kellegi olemasollu või paikapidavusse ilma empiirilise tõendusmaterjalita. Kui tavareligioonides on taoliseks objektiks “jumal”, siis satanismis on selleks inimese kui indiviidi jumalikkus, mis on ka religioosse humanismi veendumustega osaliselt kattuv vaade. Religiooni definitsioone on mitmeid, kuid enamasti hõlmavad need lisaks jumalakujutisele ka dogmasid, rituaale, pühakirju ning suurfiguure. Satanismis on kõik need esindatud: dogmaks on seatud iseenda väärtustamine, rituaalid on praktiliselt igaks elu sündmuseks loodavad, pühakirjaks loetakse Saatanliku Piiblit ning selle kirjutajat, Anton Szandor LaVey-d tunneb iga enesest lugu pidav satanist.

Satanismi on vahel nimetatud ateismi üheks vormiks. Miks? On mõned põhjendused, millega võib nõustuda või mitte. Esiteks tuuakse välja, et Saatana Kiriku (Church of Satan) esindajad on väitnud, nagu Saatanat ei oleks olevusena olemas. Seega, kuna pole jumalat, ei ole religiooni.

Mida taolisele väitele vastata? Kindlasti on taoline argument liigse üldistuse ohvriks langenud – on võetud üks satanismi vool, filosoofiline satanism, ning seejärel laiendatakse selle voolu vaated kõigile, kes end satanistideks peavad. On olemas ka teistlik satanism, kus võib olemas olla nii Saatan või isegi terve deemonite panteon. Lisaks on ka paljude filosoofiliste satanismi järgijate jaoks olemas vägagi oluline jumal- Tema Ise. Tõepoolest, kogu sinu elu on vägagi mõjutatud selle müstilise tegelaskuju poolt ja filosoofilised satanistid peavad ainult sobilikuks iseendeile kui nende elu keskpunktile vastavalt austust avaldada. Seega võivad ka filosoofilised satanistid jumalakuju omada, mis annab satanismile selle religiooni tunnuse.

Teiseks argumendiks on väide, nagu ei oleks satanisti nimetust endale mõtet võtta, sest et selle vaated on nii loogilised ja iseenesestmõistetavad. Seega, kui usk on ainuloogiline elamisviis, siis kaotab see usundi funktsiooni.

Sellise argumendi esitajad unustavad sageli, et praeguste Eesti inimeste vaated ei erine mitte ainult muude rahvuste esindajate vaadetetest, vaid ka eestlaste endi vaadetest kõigest sajand tagasi, kus 95% rahvast pidas end kristlasteks. Satanismi väärtused ei ole suures filosoofilises plaanis sugugi iseenesestmõistetavad, selle maailmavaate vastaseid on ilmselt sadu kordi rohkem kui selle pooldajaid. Ei tasu ka unustada, et kõiksugu vaateid on peetud ainuloogilisteks – enamus meist ei nõustuks monarhe kummardama, nagu seda tehti sajandite vanuse loogikaga Egiptuses. Kuigi paljusid satanismi osi saab järgida ilma satanist olemata, ei ole satanism seetõttu tarbetu mõiste. Selle omanäolisus seisneb nende osade kombinatsioonis ning endale aru andmises, miks sa taoliseid veendumusi omad ja et sa neid omad. Satanistid ei vali satanismi usundina – nad lihtsalt on sellised ja seega ei ole nad ka seda nimetust endale võtnud, vaid elukogemusega omandanud.

Teine huvitav küsimus, mis seondub satanismiga, on kas satanism usundina saabki eksisteerida, kui see vastandub karjainstinktile? Kuidas saab koonduda koondumisvastase loosungi alla?

Lihtne, lühike vastus on: ei saagi. Sellele peaks aga lisama “Aga satanism seda ei teegi!” Satanism ei vastandu liikumistele, läbi mille iga selle liige taotleb enda heaolu. Satanism vastandub grupisurvele, individuaalsuse allasurumisele, Rousseau “enamuse türanniale”. Satanism vastandub iidolite kummardamisele, kui selleks ei ole mõjuvat põhjust. Alati võib austada isikuid, kes väärivad sinu austust, kuid satanistide arvates on pime isafiguuride kummardamine, olgu nad kas inimesed või jumalad, mineviku pärand, millega inimesed peaksid hüvasti jätma. Satanistidele ajavad jälestusest tingitud judinaid peale fundamentalistid, kes pimesi kuulavad evangeelseid show-sid, mille sisuks on lahingud uskmatute vastu, pühakirja absoluutne autoriteet ja kaasaegne surmakultus selle meelelahutuslikuks töödeldud kujus. Satanistid ei salli vaba mõtlemise vastaseid rühmitusi, mis meeleheitlikult soovivad teisigi enda vaimsesse pimedusse kista. Karjainstinkt viitab mõtlematule järgimisele, mitte mõtestatud koostööle.

P.S. See kirjatükk peegeldab autori isiklike seisukohti ning ei pruugi esindada kõiki Eesti sataniste. Väited põhinevad isiklikel veendumustel ja kogemustel.