Vabadus mitte olla vaba

October 17th, 2010 GraMortis

Vabadus on satanismis läbiv temaatika. Temaatika, mis näib olevat igiomane satanisti kirjeldusele. Ometigi võib see pertseptsioon olla üpris tõekauge.

Eelpoolnimetatud seos on tavamõistes arusaadav ja tajutav miks seda kiputakse nii väljendama, kuid paljuski liialdatud ja ebatäpne. Liialdatud, sest vabaduseideaal on soovunelmate killast ning reeglina saavutamatu ja arutuid siseseid ja väliseid konflikte esile toov.

Satanistil peaks olema üpris tugev reaalsustaju, veel parem, küllaltki head teadmised reaalteadustest ja sotsioloogiast. Seeläbi peaks satanist suutma tajuda inimest ja teda ümbritsevat keskkonda üpris külma mõistusega ja ratsionaalselt laskumata enesepettusse. Viimane on satanismis kõigile vähegi asjassesüvenenutele teadaolevalt äärmiselt põlatud nähtus. Adekvaatne reaalsustaju loob eeldused kõige võimalikult objektiivsele vaatlemisele, isegi selliste abstraktsete nähtuste nagu armastus, vabadus jms.

Vabadus eesti vikipeedia sõnutsi on kõige üldisemalt: “Vabadus, ka priius, kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine.” Võtame esiteks ette füüsika, me oleme juba puhtfüüsikalisest aspektist piiratud loendamatu arvu füüsikaseadustega, kõige ilmekamateks näiteks võtta raskuskiirenduse, kehade omavahelised seadused, elastsed ja plastsed deformatsioonid jne. Teiseks keemia, kõik meie kehas ja meie ümber toimuvad reaktsioonid ja nende reaktsioonide toimumiskiirused on taaskord takistuseks. Me vajame õhku, me vajame toitu. Need kõik on piirangud, takistused, millest üle olla on pea võimatu.

Järgnev aspekt, milles vabadust eelkõige käsitletakse, on inimühiskond ja selle seatud vaikimisi, verbaalselt ja kirjapanduna seatud piirangud. Inimeste, asutuste, riikide ja muude institutsioonide paikapandud suhtlemisviisid-reeglid on kõik piirangud, mille kujunemist me reeglina ise ei ole saanud mõjutada. Need reeglid küll enamasti üritavad lähtuda kõigi üldisest heaolust, aga on tihti omajagu ebaõiglased kas suurema osa või teatud gruppide suhtes, mis on küll ka loomulik. Hundid söönud, lambad terved illusioone ei ole võimalik saavutada. Samas suuremat võrdsust, ühtlasemat väärtuste jaotamist jms, kohe kindlasti, kuid see pole hetkel arutlusel.

Kuidas jääda sellises olukorras veel vabaks idee algses mõttes? Ega see ei olegi võimalik. Kuid siin tuleks välja käia mõttekäik, et tajudes oma piiratust, on võimalik alles vabaks saada. Ehk teisisõnu, kui inimene näeb kuidas ta on piiratud ja tajub kui piiratud ta mingites aspektides on, on tal võimalik oma energia suunata sinna, kus tal on ka reaalselt võimalik oma püüeldud vabadust suurendada andes sellele konkreetse vormi. Seeläbi lõpetades virisemise vabaduse puudumise temaatikal.

Vabadus on näiline suurus, abstraktne idee, mis tekitab vaid frustratsioone kui sellele ei anta konkreetset suurust. Kuid kes suudab oma vabaduse sõnastada, sellele seeläbi andes suuruse, ning selle poole püüelda, tema on tõeliselt vaba.

Areng kui dogmade puudumine

March 21st, 2010 GraMortis

Religioon kui selline on sisuliselt alati dogmaatiline, see tundub lausa olevat eeldus, et miskit filosoofilist/mütoloogilist “jutustust” saaks nimetada religiooniks. Aga kuidas sobitada seda arengu võtmesse? Kas religioon saab olla jätkusuutlik? Kas religioon peab üldse olema jätkusuutlik ning mis saab kui religioon muudab oma dogmasid?

Satanism on dogmaatilisuse vaatepunktist religioonide hulgas hälvik. Laias laastus rajaneb satanism vastupidiselt religioonile igiomasele dogmade olemasolule antidogmaatilisusele, dogmade puudumisele, dogmade loomise eitamisele, olles taaskord vastuolus kõigi enam- või vähemlevinud religioonidega ning luues laineid pisikesel religioonide ookeanil. Satanism on must kits valgete reegleid järgivate lammaste hulgas; kits, kes on valmis end alati kaitsma ja alati oma vaadete eest seisma; isiksus; jumaluse kehastus lihas ja luus.

Areng, mida iga antud keskkonnas jätkata sooviv olend peab järgima, on miskit universumile igiomast ja universumikangasse sissekirjutet. See on universumi enese ainuke dogma, millele vastuvaidlemisel vastuvaidleja lihtsalt hävib ja muutub millekski, mis vastuvaidlemisele ei pühendu.

Religioonid oma dogmaatilisuses on reeglina suutmatud ennast ajakohastama või kui nad seda teevad siis nad sülitavad enese alustele. Näiteid sellest on suutnud elegantselt tuua kristlik kirik, kelle manöövrid usumaastikul on ühed kahepalgelisematest üldse. Samas, kristliku kiriku varjatud kirjutamata reegliks näib just olevat kahepalgelisus. Dogma on seega pärssiv, kõikjal. Mis ei suuda areneda, ei vääri elu.

Satanism seevastu oma antidogmaatilisuses on löönud mõra religiooni mõistesse kui millessegi igipüsivasse, satanism kui religioon on sama arenguvõimeline kui indiviidid, kellest ta koosneb. Satanismil ei ole alusdokumenti, satanismil on teatud inimtüübi käitumismaneerid, jätkusuutliku, arenguvõimelise, ennastkehtestava, naudingualti inimlooma arhetüüp, mis on läbi aegade olemas olnud ning mis kaob vaid siis kui kaob inimkond tervikuna. Ükski teine religioon ei ole altim innustuma oma liikmete püüdlusi kui satanism, seeläbi täiustades nii indiviidi, satanismi kui ühiskonda tervikuna.

Kahelge – endas, lähedastes, autoriteetides, kõiges. Kahelge ja mõelge, sest see on areng. Hankige teadmisi, uurige olemasolevaid teooriaid, ehitage neile uusi teooriaid, arenege ja arendage ennast ja ümbritsevat, seeläbi muutute te ise dogmaks, teid austatakse ja te elate igavesti.

Definition:
Dogma is the established belief or doctrine held by a religion, ideology or any kind of organization: it is authoritative and not to be disputed, doubted or diverged from.

Definitsioon:
Dogma on religioonis väide, milles ei kahelda, mida usutakse.