Saatana roll ja eesmärk

February 23rd, 2012 Marengo

Iga maailmas eksisteeriv asi omab põhjust, mis on ta sinnamaale viinud, kus ta just parasjagu omadega on ning mingisugustki eesmärki. Saatanat võib vaadelda mitmeti: täiusliku sümboli ja eeskujuna, vaimse olendina või hoopis seguna neist mõlemast. Olen pead ragistanud saatana rolli ja eesmärgi kohta neis kõigis kolmes kategoorias, mis üksteist natuke vastuollu viivad ning mõnes aspektis ka täiuslikult täiendavad.

Organiseeritud religiooni järgijatel on lihtne elu, kogu taevalike ja põrgulike elukate panteon on puust ette nikerdatud ja piisavas koguses hirmu külvamise tarvis ka punaseks võõbatud. Kui nende olemasolusse veel mingi valemiga kogu südamest ka uskuda suudetakse, siis ei vaja mõistus erilist rakendamist teemal: „Kes siis ikkagi tegelikult olemas on seal kuskil teistes sfäärides ja mis kuulub luulude valdkonda?“.

Lähtudes otsast lõpuni valmis „toodetud“/ kujunenud usundist, on saatana roll selge. Tegu on üldjuhul vastasega, millegi kahtlasega, kelle kaela annab igasugused jamad sokutada.

Inimene omab oma silmaringi laiuse raadiuses vabat valikut, milliste jõududega end teadlikult siduda. Tegu ei ole ainult kristliku nähtusega, vaid levinud on ta ka teistes religioonides. Isalm tundub oma seotuse tõttu terrorismiga tänapäeva inimeste jaoks brutaalsena nagu oli minevikus üliagressiivne kristlus, kus vastased on saatanaga mässavad paganad ja nii lihtne see asi ongi. Ka wiccad peavad saatana kuju halvaks ja manipuleerivaks anarhistiks. Religioossemalt meelestatute sõnul on targem suhelda kõiketeadva tingimusteta armastavate jumala ja jumalannaga ning inglitega, keda ei ole oma (põhjendatud) uhkuse tõttu karjääriredelilt tagandatud.

Saatan on kiusaja, keda jumal päris kutuks teha ei soovinud ja lihtsalt ula peale saatis eesmärgiga tõestada inimestele nende pahelisuse olemasolu ja sealjuures vist ka ise veenduda, kui palju ta oma taevaliku tarkuse ja liinitööga praaki suudab välja lasta. Kui lähtuda spirituaalset suunda pooldavast satanistist, on saatan keegi väga hea ja õiglane. Julge olend, vastuhakkaja oma loojale, mõttetuse ja idiootsuse kõrvaldaja, nende kaitsja, kes on sündinud erilistena ja suudavad olla temaga ühel meelel.

Teine võimalus mõista saatanat on vaatlemine teda kui sümboolset tegelast, kes ei karda esitada küsimusi kõige kohta, mis teda huvitab ning paisata inimestele näkku vastuolud, et nad oma mõistust teravdaksid ja ei alluks halvasti lõppevatele massipsühhosidele. Sellist saatana kuju esindavad intelligentsed isikud nagu näiteks teadlased ja need, kes tahavd muuta maailma turvaliseks ja õiglaseks, kohandades selle elamiskõlbulikuks saatanlike reeglitete järgi. Ma absolutiseeriksin ebaõiglaselt, kui peaksin neid kõiki ateistideks, kes ei toeta nn teistes maailmades elavatesse olenditesse ja nähtusesse nagu reinkarnatsioon uskumist, kuid vast siiski enamjaolt sellise „soga“ olemasolu ei tunnistata.

Kui mul puuduksid kokkupuuted igasuguste vaimumaailma nähtustega, siis liigitaksin ennastki eelpool kirjeldatud  gruppi. Mind häirib sellise maailmavaate juures üks asi – see annab mulle vastuse, kuidas lahendada  inimestevahelisi probleeme ehk jääda oma kavalust ja manipuleerimisoskust rakendades ellu nö suhete maailmas, aga jätab vastamata küsimusele, kuidas satanist, eriline eristuja massist, suudaks pääseda näiteks massihävitusrelvade põhjustatud kaose eest?

Seesugune hirm tuletab mulle meelde tõsiasja, et olen siiski nõrk inimene, väga kergelt haavatav loodusjõudude poolt nagu tavaline metskits, kelle jalad on veristatud terava lumekooriku poolt. Võibolla on tegu ülemõtlemise ja foobiaga, sest kui ma ei peaks kartma tuumasõdu, siis süveneks minus küsimus, millal järgmine tõsiseid tagajärgi sünnitav meteoriit Maa poole teel on?

Arvan, et usundi ja filosoofia „teenimine“ on kasulik juhul, kui see annab vastuseid, misiganes küsimustele. Ma ei saanud vastuseid kristlusest ega ka paganlikust wicca usundist. Vist olen vastust oma ühele suurimale küsimusele (kuidas hoiduda eelpool mainitud katastroofist?) saamas satanismist.

Siit koorub välja kolmas mõistmisvõimalus saatana eesmärgist ja rollist. Tegu on egregoriga, mis koondab enese alla kõik need, kes tema poolt ilmutatud reegleid järgivad. Sattusin hiljuti kristlikule ülistusteenistusele. Hoolimata minu vastuseisust tolle usundi reeglite suhtes, tundsin seal ruumis viibides, kuidas need inimesed ajaksid nagu õiget asja, nende vahel oli täiuslik sünergia, nad kuulusid kokku, sobitusid oma vaimu loomuse tõttu just sinna, kus nad olid. Ma hirmsasti armastan sõna ja mõistet „egregor“. Selle toimimisviis väljendub selles, et millele oma energiat annad ja mõtted koondad, sinna ka kuulud ja satud esmajoones kokku nähtuste/inimestega, mida/keda antud egregor toetab ja väärtustab.

Satanism toetab indiviidi arengut, pidades inimest arenenud loomaks. Loom jääb ellu seda suurema tõenäosusega, mida rohkem on ta treeninud oma vaistu ning järgib instinkte. Metsloomad, sealhulgas väikesed putukadki tajuvad kaugelt, kui läheneb metsatulekahju ning nad liiguvad teistesse paikadesse. Samamoodi on ka võõra olendi ja potentsiaalse vaenlase iseäraliku lõhna tundmisega. Satanist võib ellu jääda ja vigastamatult pääseda just samu tõdesid meeles pidades, silmad-kõrvad lahti hoides ja oma loomupäraseid loomalikke andeid arendades.

Saatana rollid eri nägemustes annavad koondmõtte, et saatana eesmärk on lihtsalt ellu jääda ja elu nautida seal, kus võimalik. Religioonis hakatakse vastu brutaalsele loojale ja põrguline otsib „Issanda loomaaiast“ neid, kes temaga ühel meelel. Filosoofilise satanismi eesistuja koondab enese alla üheselt meelestatud inimesed, kes sarnaselt kolmanda liigi saatana rolli järgselt püüavad teha kõik rahu ja õigluse nimel, sest ühendväli on seda tugevam, mida rohkem temale energiat ja tähelepanu pühendatakse.

 

 

Satanism, usk ja karjainstinkt

December 5th, 2010 jMo

Kui räägitakse usunditest, siis jõutakse tihti sõnani “usk”(faith). Usu definitsioon religioonide kontekstis tähendab sügavat veendumust millegi või kellegi olemasollu või paikapidavusse ilma empiirilise tõendusmaterjalita. Kui tavareligioonides on taoliseks objektiks “jumal”, siis satanismis on selleks inimese kui indiviidi jumalikkus, mis on ka religioosse humanismi veendumustega osaliselt kattuv vaade. Religiooni definitsioone on mitmeid, kuid enamasti hõlmavad need lisaks jumalakujutisele ka dogmasid, rituaale, pühakirju ning suurfiguure. Satanismis on kõik need esindatud: dogmaks on seatud iseenda väärtustamine, rituaalid on praktiliselt igaks elu sündmuseks loodavad, pühakirjaks loetakse Saatanliku Piiblit ning selle kirjutajat, Anton Szandor LaVey-d tunneb iga enesest lugu pidav satanist.

Satanismi on vahel nimetatud ateismi üheks vormiks. Miks? On mõned põhjendused, millega võib nõustuda või mitte. Esiteks tuuakse välja, et Saatana Kiriku (Church of Satan) esindajad on väitnud, nagu Saatanat ei oleks olevusena olemas. Seega, kuna pole jumalat, ei ole religiooni.

Mida taolisele väitele vastata? Kindlasti on taoline argument liigse üldistuse ohvriks langenud – on võetud üks satanismi vool, filosoofiline satanism, ning seejärel laiendatakse selle voolu vaated kõigile, kes end satanistideks peavad. On olemas ka teistlik satanism, kus võib olemas olla nii Saatan või isegi terve deemonite panteon. Lisaks on ka paljude filosoofiliste satanismi järgijate jaoks olemas vägagi oluline jumal- Tema Ise. Tõepoolest, kogu sinu elu on vägagi mõjutatud selle müstilise tegelaskuju poolt ja filosoofilised satanistid peavad ainult sobilikuks iseendeile kui nende elu keskpunktile vastavalt austust avaldada. Seega võivad ka filosoofilised satanistid jumalakuju omada, mis annab satanismile selle religiooni tunnuse.

Teiseks argumendiks on väide, nagu ei oleks satanisti nimetust endale mõtet võtta, sest et selle vaated on nii loogilised ja iseenesestmõistetavad. Seega, kui usk on ainuloogiline elamisviis, siis kaotab see usundi funktsiooni.

Sellise argumendi esitajad unustavad sageli, et praeguste Eesti inimeste vaated ei erine mitte ainult muude rahvuste esindajate vaadetetest, vaid ka eestlaste endi vaadetest kõigest sajand tagasi, kus 95% rahvast pidas end kristlasteks. Satanismi väärtused ei ole suures filosoofilises plaanis sugugi iseenesestmõistetavad, selle maailmavaate vastaseid on ilmselt sadu kordi rohkem kui selle pooldajaid. Ei tasu ka unustada, et kõiksugu vaateid on peetud ainuloogilisteks – enamus meist ei nõustuks monarhe kummardama, nagu seda tehti sajandite vanuse loogikaga Egiptuses. Kuigi paljusid satanismi osi saab järgida ilma satanist olemata, ei ole satanism seetõttu tarbetu mõiste. Selle omanäolisus seisneb nende osade kombinatsioonis ning endale aru andmises, miks sa taoliseid veendumusi omad ja et sa neid omad. Satanistid ei vali satanismi usundina – nad lihtsalt on sellised ja seega ei ole nad ka seda nimetust endale võtnud, vaid elukogemusega omandanud.

Teine huvitav küsimus, mis seondub satanismiga, on kas satanism usundina saabki eksisteerida, kui see vastandub karjainstinktile? Kuidas saab koonduda koondumisvastase loosungi alla?

Lihtne, lühike vastus on: ei saagi. Sellele peaks aga lisama “Aga satanism seda ei teegi!” Satanism ei vastandu liikumistele, läbi mille iga selle liige taotleb enda heaolu. Satanism vastandub grupisurvele, individuaalsuse allasurumisele, Rousseau “enamuse türanniale”. Satanism vastandub iidolite kummardamisele, kui selleks ei ole mõjuvat põhjust. Alati võib austada isikuid, kes väärivad sinu austust, kuid satanistide arvates on pime isafiguuride kummardamine, olgu nad kas inimesed või jumalad, mineviku pärand, millega inimesed peaksid hüvasti jätma. Satanistidele ajavad jälestusest tingitud judinaid peale fundamentalistid, kes pimesi kuulavad evangeelseid show-sid, mille sisuks on lahingud uskmatute vastu, pühakirja absoluutne autoriteet ja kaasaegne surmakultus selle meelelahutuslikuks töödeldud kujus. Satanistid ei salli vaba mõtlemise vastaseid rühmitusi, mis meeleheitlikult soovivad teisigi enda vaimsesse pimedusse kista. Karjainstinkt viitab mõtlematule järgimisele, mitte mõtestatud koostööle.

P.S. See kirjatükk peegeldab autori isiklike seisukohti ning ei pruugi esindada kõiki Eesti sataniste. Väited põhinevad isiklikel veendumustel ja kogemustel.