Huumor = uuendusmeelsus?

July 15th, 2010 GraMortis

Üks ääretult ekstravagantne valearusaam satanistidest on nende huumorimeele puudumine. Mis kaalutlustel seda valearusaama on kultiveeritud, on raske mõista, kuigi ilmselt mitte võimatu.

Põhiline tegur, mis selle võib olla on tinginud, näib olevat satanismi kui kurjust kultiveeriva, vaenlase kuju iseloomustamine ja ebainimlikustamine. Naljamõistmisvõimeta indiviid on kergekäeliselt kujutletav inimväärtusi eiravana, vähemalt kergemini kui keskmine ettur, kes iga huumorihetke puhul naeru palgele veab, isegi juhul kui selleks tegelikult põhjust pole või too seda ei mõista.

Satanist võib olla ka hea ohver rünnata, kuna reeglina satanisti huumorimeel on siiski mitmetahulisem ja arenenum kui keskmisel inimesel. Me võime nautida ka madalalaubalisi nalju, kuid tihti vürtsitame juttu sarkasmi, mitmetimõistetavuse, veidrate seoste jms.

Samas too kuvand, et satanist on black metalit kuulav üleni mustas pikkade juustega karvik, ei aita ka ilmselgelt kaasa. Isegi nood eelpoolkirjeldatud pläkkarid evivad hämmastaval kombel huumorimeelt, üritagu nende eeskujud käituda kuidas tahes.

Vasturünnakuna on äärmiselt mõnus täheldada, et tegelikult on satanistid üks kõige kergemini enda üle nalja visata oskav religioosne/filosoofiline liikumine. Ei küündi enamik kristlasi, moslemeid, budiste või keda iganes sellele tasemele.

Religioon kipub olema dogmaatiline ja seega on mõistetav miks inimesed usuküsimustes ei kipu nalja viskama, kuid samas kuvab see ääretut religiooni nõrkust kui tühipaljas relv nimega huumor viib religioone kaitseasendisse. Hämmastav kuidas usk võib nii kalk ja kõigutamatu olla paljude jaoks, kuidas võib olla nii pime ja ebatolerantne teiste arvamuste suhtes.

Huumori mittetalumist võib samas tõlgendada põhimõttekindluse ja jäikusena, esimene neist ei näigi esmapilgul hälbiva iseloomujoonena. Kuid põhimõttekindlus tähendab vastuvõtmatust uuele, mis omakorda tähendab stagnatsiooni, konflikte ning muud seonduvat. Mõningane konservatiivsus on teretulnud, kuid loll vastumeelsus uuendustele on häiriv. Inimestel kipub olema mingisugune loomulik reaktsioon uuenduste vastu, mõistetav, aga mitte vastuvõetav.

Naer on terviseks ning satanistid pole kaugeltki sellest pahest priid, suudame enda üle, suudame teiste üle, suudame naerda mille üle iganes, nii nagu suudame väljendada kõiki teisi loomulikke emotsioone.

Parafraseerides ühe tuttava ütlust: “Frogs know I hate god.”

Areng kui dogmade puudumine

March 21st, 2010 GraMortis

Religioon kui selline on sisuliselt alati dogmaatiline, see tundub lausa olevat eeldus, et miskit filosoofilist/mütoloogilist “jutustust” saaks nimetada religiooniks. Aga kuidas sobitada seda arengu võtmesse? Kas religioon saab olla jätkusuutlik? Kas religioon peab üldse olema jätkusuutlik ning mis saab kui religioon muudab oma dogmasid?

Satanism on dogmaatilisuse vaatepunktist religioonide hulgas hälvik. Laias laastus rajaneb satanism vastupidiselt religioonile igiomasele dogmade olemasolule antidogmaatilisusele, dogmade puudumisele, dogmade loomise eitamisele, olles taaskord vastuolus kõigi enam- või vähemlevinud religioonidega ning luues laineid pisikesel religioonide ookeanil. Satanism on must kits valgete reegleid järgivate lammaste hulgas; kits, kes on valmis end alati kaitsma ja alati oma vaadete eest seisma; isiksus; jumaluse kehastus lihas ja luus.

Areng, mida iga antud keskkonnas jätkata sooviv olend peab järgima, on miskit universumile igiomast ja universumikangasse sissekirjutet. See on universumi enese ainuke dogma, millele vastuvaidlemisel vastuvaidleja lihtsalt hävib ja muutub millekski, mis vastuvaidlemisele ei pühendu.

Religioonid oma dogmaatilisuses on reeglina suutmatud ennast ajakohastama või kui nad seda teevad siis nad sülitavad enese alustele. Näiteid sellest on suutnud elegantselt tuua kristlik kirik, kelle manöövrid usumaastikul on ühed kahepalgelisematest üldse. Samas, kristliku kiriku varjatud kirjutamata reegliks näib just olevat kahepalgelisus. Dogma on seega pärssiv, kõikjal. Mis ei suuda areneda, ei vääri elu.

Satanism seevastu oma antidogmaatilisuses on löönud mõra religiooni mõistesse kui millessegi igipüsivasse, satanism kui religioon on sama arenguvõimeline kui indiviidid, kellest ta koosneb. Satanismil ei ole alusdokumenti, satanismil on teatud inimtüübi käitumismaneerid, jätkusuutliku, arenguvõimelise, ennastkehtestava, naudingualti inimlooma arhetüüp, mis on läbi aegade olemas olnud ning mis kaob vaid siis kui kaob inimkond tervikuna. Ükski teine religioon ei ole altim innustuma oma liikmete püüdlusi kui satanism, seeläbi täiustades nii indiviidi, satanismi kui ühiskonda tervikuna.

Kahelge – endas, lähedastes, autoriteetides, kõiges. Kahelge ja mõelge, sest see on areng. Hankige teadmisi, uurige olemasolevaid teooriaid, ehitage neile uusi teooriaid, arenege ja arendage ennast ja ümbritsevat, seeläbi muutute te ise dogmaks, teid austatakse ja te elate igavesti.

Definition:
Dogma is the established belief or doctrine held by a religion, ideology or any kind of organization: it is authoritative and not to be disputed, doubted or diverged from.

Definitsioon:
Dogma on religioonis väide, milles ei kahelda, mida usutakse.