Vabadus mitte olla vaba

October 17th, 2010 GraMortis

Vabadus on satanismis läbiv temaatika. Temaatika, mis näib olevat igiomane satanisti kirjeldusele. Ometigi võib see pertseptsioon olla üpris tõekauge.

Eelpoolnimetatud seos on tavamõistes arusaadav ja tajutav miks seda kiputakse nii väljendama, kuid paljuski liialdatud ja ebatäpne. Liialdatud, sest vabaduseideaal on soovunelmate killast ning reeglina saavutamatu ja arutuid siseseid ja väliseid konflikte esile toov.

Satanistil peaks olema üpris tugev reaalsustaju, veel parem, küllaltki head teadmised reaalteadustest ja sotsioloogiast. Seeläbi peaks satanist suutma tajuda inimest ja teda ümbritsevat keskkonda üpris külma mõistusega ja ratsionaalselt laskumata enesepettusse. Viimane on satanismis kõigile vähegi asjassesüvenenutele teadaolevalt äärmiselt põlatud nähtus. Adekvaatne reaalsustaju loob eeldused kõige võimalikult objektiivsele vaatlemisele, isegi selliste abstraktsete nähtuste nagu armastus, vabadus jms.

Vabadus eesti vikipeedia sõnutsi on kõige üldisemalt: “Vabadus, ka priius, kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine.” Võtame esiteks ette füüsika, me oleme juba puhtfüüsikalisest aspektist piiratud loendamatu arvu füüsikaseadustega, kõige ilmekamateks näiteks võtta raskuskiirenduse, kehade omavahelised seadused, elastsed ja plastsed deformatsioonid jne. Teiseks keemia, kõik meie kehas ja meie ümber toimuvad reaktsioonid ja nende reaktsioonide toimumiskiirused on taaskord takistuseks. Me vajame õhku, me vajame toitu. Need kõik on piirangud, takistused, millest üle olla on pea võimatu.

Järgnev aspekt, milles vabadust eelkõige käsitletakse, on inimühiskond ja selle seatud vaikimisi, verbaalselt ja kirjapanduna seatud piirangud. Inimeste, asutuste, riikide ja muude institutsioonide paikapandud suhtlemisviisid-reeglid on kõik piirangud, mille kujunemist me reeglina ise ei ole saanud mõjutada. Need reeglid küll enamasti üritavad lähtuda kõigi üldisest heaolust, aga on tihti omajagu ebaõiglased kas suurema osa või teatud gruppide suhtes, mis on küll ka loomulik. Hundid söönud, lambad terved illusioone ei ole võimalik saavutada. Samas suuremat võrdsust, ühtlasemat väärtuste jaotamist jms, kohe kindlasti, kuid see pole hetkel arutlusel.

Kuidas jääda sellises olukorras veel vabaks idee algses mõttes? Ega see ei olegi võimalik. Kuid siin tuleks välja käia mõttekäik, et tajudes oma piiratust, on võimalik alles vabaks saada. Ehk teisisõnu, kui inimene näeb kuidas ta on piiratud ja tajub kui piiratud ta mingites aspektides on, on tal võimalik oma energia suunata sinna, kus tal on ka reaalselt võimalik oma püüeldud vabadust suurendada andes sellele konkreetse vormi. Seeläbi lõpetades virisemise vabaduse puudumise temaatikal.

Vabadus on näiline suurus, abstraktne idee, mis tekitab vaid frustratsioone kui sellele ei anta konkreetset suurust. Kuid kes suudab oma vabaduse sõnastada, sellele seeläbi andes suuruse, ning selle poole püüelda, tema on tõeliselt vaba.

Igavus kui IQ mõõdupuu

September 12th, 2010 GraMortis

Üks äraütlemata arusaamatu tõik inimeste väljendusviisis on minu jaoks kolmesõnaline lause: “Mul on igav.” Mul on alati raskusi selle mõistmisega ning see tekitab minus inimese suhtes vastaka ja eemaletõukava emotsiooni.

Internetiavarustes on hordide kaupa “mul on igav”-kultuuri järgijaid, ei ole neid vähem ka mujal valdkondades. Minul on raske mõista kuidas inimesed on muutunud võimetuks peletama iseseisvalt oma igavust, sest ometigi on see ääretult lihtne ülesanne. Igaühel on hetki, kus tal on raske miskit tegevust ühel või teisel põhjusel leida, kuid reeglina on meil küll ja veel huvialasid, mõtteid, ideid, millega tegeleda, mille kohta uurida, mida korda saata. Miskit uut ja huvitavat saab ju oma igapäevasesse ellu tuua sisuliselt mingeid kulutusi tegemata.

Kui inimesel on igav, siis ta on reeglina saamatu, piiratud kujutlusvõimega ja tahtevõimetu. Kõik eelpoolnimetatud omadused peaks olema tugevas korrelatsioonis inimese IQ-ga, teadmiste tasemega, intelligentsiga. Seega inimene, kellel on igav, on loll indiviid.

Põhjus, miks see teema leiab arutlust siinses blogis, on ilmselge. Ühel satanistil ei tohi kunagi igav olla, elunautleja, kes lubab endale igavusehetki on oma eesmärgi juba eos kaotanud. Satanist ei ole elupõletaja, vaid too igavene naudingute ja teadmiste otsija, kes nagu noor gasell lõvi eest põgenedes võitleb viimase hetkeni. See on küll ilustatud kujund, kuid mina näen selles tugevat tõetera. Satanist on võitleja, oma eesmärkide saavutaja, ideede teostaja, hinnatud ja tunnustatud.

Seega, ma ei taha iialgi näha satanisti ütlema, et tal on igav. Sama vähe tahan ma näha oma lähedasi ja tuttavaid sama tegemas või keda iganes. Loe raamatut, mine jaluta, avasta muusikat, leia uusi tuttavaid, tegele õppimisega, vaata harivaid või sind kõigutavaid audiovisuaalseid oopuseid.

Naudi ja arene, sest see on universumi seadus.