Areng kui dogmade puudumine

March 21st, 2010 GraMortis

Religioon kui selline on sisuliselt alati dogmaatiline, see tundub lausa olevat eeldus, et miskit filosoofilist/mütoloogilist “jutustust” saaks nimetada religiooniks. Aga kuidas sobitada seda arengu võtmesse? Kas religioon saab olla jätkusuutlik? Kas religioon peab üldse olema jätkusuutlik ning mis saab kui religioon muudab oma dogmasid?

Satanism on dogmaatilisuse vaatepunktist religioonide hulgas hälvik. Laias laastus rajaneb satanism vastupidiselt religioonile igiomasele dogmade olemasolule antidogmaatilisusele, dogmade puudumisele, dogmade loomise eitamisele, olles taaskord vastuolus kõigi enam- või vähemlevinud religioonidega ning luues laineid pisikesel religioonide ookeanil. Satanism on must kits valgete reegleid järgivate lammaste hulgas; kits, kes on valmis end alati kaitsma ja alati oma vaadete eest seisma; isiksus; jumaluse kehastus lihas ja luus.

Areng, mida iga antud keskkonnas jätkata sooviv olend peab järgima, on miskit universumile igiomast ja universumikangasse sissekirjutet. See on universumi enese ainuke dogma, millele vastuvaidlemisel vastuvaidleja lihtsalt hävib ja muutub millekski, mis vastuvaidlemisele ei pühendu.

Religioonid oma dogmaatilisuses on reeglina suutmatud ennast ajakohastama või kui nad seda teevad siis nad sülitavad enese alustele. Näiteid sellest on suutnud elegantselt tuua kristlik kirik, kelle manöövrid usumaastikul on ühed kahepalgelisematest üldse. Samas, kristliku kiriku varjatud kirjutamata reegliks näib just olevat kahepalgelisus. Dogma on seega pärssiv, kõikjal. Mis ei suuda areneda, ei vääri elu.

Satanism seevastu oma antidogmaatilisuses on löönud mõra religiooni mõistesse kui millessegi igipüsivasse, satanism kui religioon on sama arenguvõimeline kui indiviidid, kellest ta koosneb. Satanismil ei ole alusdokumenti, satanismil on teatud inimtüübi käitumismaneerid, jätkusuutliku, arenguvõimelise, ennastkehtestava, naudingualti inimlooma arhetüüp, mis on läbi aegade olemas olnud ning mis kaob vaid siis kui kaob inimkond tervikuna. Ükski teine religioon ei ole altim innustuma oma liikmete püüdlusi kui satanism, seeläbi täiustades nii indiviidi, satanismi kui ühiskonda tervikuna.

Kahelge – endas, lähedastes, autoriteetides, kõiges. Kahelge ja mõelge, sest see on areng. Hankige teadmisi, uurige olemasolevaid teooriaid, ehitage neile uusi teooriaid, arenege ja arendage ennast ja ümbritsevat, seeläbi muutute te ise dogmaks, teid austatakse ja te elate igavesti.

Definition:
Dogma is the established belief or doctrine held by a religion, ideology or any kind of organization: it is authoritative and not to be disputed, doubted or diverged from.

Definitsioon:
Dogma on religioonis väide, milles ei kahelda, mida usutakse.

Posted in Filosoofia, Inimene, Kogemused, Maailm, Religioon | Comments Off on Areng kui dogmade puudumine

Satanisti parim relv – mõtlemisvõime

February 20th, 2010 GraMortis

Homo Sapiens (või Homo Sapiens Sapiens) on oma arengu vältel teinud teadaolevalt suurima edasimineku, milleks on üks liik võimeline. Samas sõltumatult sellest progressist esineb tänapäeva inimühiskonnas niivõrd palju rumalust ja mõtlematust, et väide progressist näib kohati risti vastu tegelikkusele. Kuhu asetuvad selles aspektis aga satanistid?

Mistahes valimi puhul, nii ka juhul kui valimiks valida satanistid, on kindlasti erinevusi arengutasemes, kuid seda ilmselt märksa vähem kui statistiliselt suvalise valimi puhul. Millest see tuleneb? Satanistide jaoks on suurim patt (kui midagi üldse patuna käsitleda) rumalus ja rumaluse tolereerimine seeläbi on meile, satanistidele praktikas vastuvõetamatu. Jah, alati leidub ka häbiplekke, kuid seda eelkõige inimeste hulgas, kes ennast nimetavad satanistiks; inimeste puhul, kes on satanistid, peaks rumalust kohtama märksa vähem, ideaalis üldse mitte.

Põhjus, miks satanistid on vastandunud rumalusele ja panevad rõhku enese igakülgsele arendamisele, on ilmselge – rumalaid ja saamatuid on alati lihtne petta ja ära kasutada. Teatud mõttes satanistid vastanduvad igasugusele uskumisele (kuigi, kes on tuttav filosoofiliste koolkondadega, siis jääb alati mingi osake uskumist alles), selle asemel nad väärtustavad teadmisi, õigust asju kahtluse alla seada ning seeläbi ka arvamuste paljusust. Arvamuste paljusus on jätkusuutliku arengu alustugi, mis tagab, et ideid rakendatakse sest nood ideed on tõesti rakendamiskõlbulikud ja ideaalis parimad võimalikest.

Areng, jätkusuutlikkus on märksõnad, mida iga satanist peaks väärtustama, sest satanist kujundab endast oivalise mitmekülgse karakteri, kelle omadusi paljud hakkavad kadestamaa, arendab ennast oma võimete piirile. Saades ebajumalaks ja olles austatud kaaskondsete poolt – see ongi satanisti eesmärk vastandudes paljude pelgale olelemisele ja oma annete raiskamisele.

Mõtlemisvõimelt on satanistid tugevalt üle keskmise, juhul kui sa nimetad ennast satanistiks ja ometi tead, et sa oled igati keskpärane, siis tea, et miskit on selles loos mäda. Keskpärasus ei ole satanistile kohane. Mõtlemis- ja kriitikavõime on imetlusväärsed omaduses kõigile, arendagem neid endis ja lähikondsetes!

Posted in Filosoofia, Inimene, Religioon | Comments Off on Satanisti parim relv – mõtlemisvõime