September 12th, 2010 GraMortis
Üks äraütlemata arusaamatu tõik inimeste väljendusviisis on minu jaoks kolmesõnaline lause: “Mul on igav.” Mul on alati raskusi selle mõistmisega ning see tekitab minus inimese suhtes vastaka ja eemaletõukava emotsiooni.
Internetiavarustes on hordide kaupa “mul on igav”-kultuuri järgijaid, ei ole neid vähem ka mujal valdkondades. Minul on raske mõista kuidas inimesed on muutunud võimetuks peletama iseseisvalt oma igavust, sest ometigi on see ääretult lihtne ülesanne. Igaühel on hetki, kus tal on raske miskit tegevust ühel või teisel põhjusel leida, kuid reeglina on meil küll ja veel huvialasid, mõtteid, ideid, millega tegeleda, mille kohta uurida, mida korda saata. Miskit uut ja huvitavat saab ju oma igapäevasesse ellu tuua sisuliselt mingeid kulutusi tegemata.
Kui inimesel on igav, siis ta on reeglina saamatu, piiratud kujutlusvõimega ja tahtevõimetu. Kõik eelpoolnimetatud omadused peaks olema tugevas korrelatsioonis inimese IQ-ga, teadmiste tasemega, intelligentsiga. Seega inimene, kellel on igav, on loll indiviid.
Põhjus, miks see teema leiab arutlust siinses blogis, on ilmselge. Ühel satanistil ei tohi kunagi igav olla, elunautleja, kes lubab endale igavusehetki on oma eesmärgi juba eos kaotanud. Satanist ei ole elupõletaja, vaid too igavene naudingute ja teadmiste otsija, kes nagu noor gasell lõvi eest põgenedes võitleb viimase hetkeni. See on küll ilustatud kujund, kuid mina näen selles tugevat tõetera. Satanist on võitleja, oma eesmärkide saavutaja, ideede teostaja, hinnatud ja tunnustatud.
Seega, ma ei taha iialgi näha satanisti ütlema, et tal on igav. Sama vähe tahan ma näha oma lähedasi ja tuttavaid sama tegemas või keda iganes. Loe raamatut, mine jaluta, avasta muusikat, leia uusi tuttavaid, tegele õppimisega, vaata harivaid või sind kõigutavaid audiovisuaalseid oopuseid.
Naudi ja arene, sest see on universumi seadus.
Posted in Inimene, Kogemused, Satanism | Comments Off on Igavus kui IQ mõõdupuu
July 15th, 2010 GraMortis
Üks ääretult ekstravagantne valearusaam satanistidest on nende huumorimeele puudumine. Mis kaalutlustel seda valearusaama on kultiveeritud, on raske mõista, kuigi ilmselt mitte võimatu.
Põhiline tegur, mis selle võib olla on tinginud, näib olevat satanismi kui kurjust kultiveeriva, vaenlase kuju iseloomustamine ja ebainimlikustamine. Naljamõistmisvõimeta indiviid on kergekäeliselt kujutletav inimväärtusi eiravana, vähemalt kergemini kui keskmine ettur, kes iga huumorihetke puhul naeru palgele veab, isegi juhul kui selleks tegelikult põhjust pole või too seda ei mõista.
Satanist võib olla ka hea ohver rünnata, kuna reeglina satanisti huumorimeel on siiski mitmetahulisem ja arenenum kui keskmisel inimesel. Me võime nautida ka madalalaubalisi nalju, kuid tihti vürtsitame juttu sarkasmi, mitmetimõistetavuse, veidrate seoste jms.
Samas too kuvand, et satanist on black metalit kuulav üleni mustas pikkade juustega karvik, ei aita ka ilmselgelt kaasa. Isegi nood eelpoolkirjeldatud pläkkarid evivad hämmastaval kombel huumorimeelt, üritagu nende eeskujud käituda kuidas tahes.
Vasturünnakuna on äärmiselt mõnus täheldada, et tegelikult on satanistid üks kõige kergemini enda üle nalja visata oskav religioosne/filosoofiline liikumine. Ei küündi enamik kristlasi, moslemeid, budiste või keda iganes sellele tasemele.
Religioon kipub olema dogmaatiline ja seega on mõistetav miks inimesed usuküsimustes ei kipu nalja viskama, kuid samas kuvab see ääretut religiooni nõrkust kui tühipaljas relv nimega huumor viib religioone kaitseasendisse. Hämmastav kuidas usk võib nii kalk ja kõigutamatu olla paljude jaoks, kuidas võib olla nii pime ja ebatolerantne teiste arvamuste suhtes.
Huumori mittetalumist võib samas tõlgendada põhimõttekindluse ja jäikusena, esimene neist ei näigi esmapilgul hälbiva iseloomujoonena. Kuid põhimõttekindlus tähendab vastuvõtmatust uuele, mis omakorda tähendab stagnatsiooni, konflikte ning muud seonduvat. Mõningane konservatiivsus on teretulnud, kuid loll vastumeelsus uuendustele on häiriv. Inimestel kipub olema mingisugune loomulik reaktsioon uuenduste vastu, mõistetav, aga mitte vastuvõetav.
Naer on terviseks ning satanistid pole kaugeltki sellest pahest priid, suudame enda üle, suudame teiste üle, suudame naerda mille üle iganes, nii nagu suudame väljendada kõiki teisi loomulikke emotsioone.
Parafraseerides ühe tuttava ütlust: “Frogs know I hate god.”
Posted in Inimene, Kogemused, Maailm | Comments Off on Huumor = uuendusmeelsus?