Satanism, usk ja karjainstinkt

December 5th, 2010 jMo

Kui räägitakse usunditest, siis jõutakse tihti sõnani “usk”(faith). Usu definitsioon religioonide kontekstis tähendab sügavat veendumust millegi või kellegi olemasollu või paikapidavusse ilma empiirilise tõendusmaterjalita. Kui tavareligioonides on taoliseks objektiks “jumal”, siis satanismis on selleks inimese kui indiviidi jumalikkus, mis on ka religioosse humanismi veendumustega osaliselt kattuv vaade. Religiooni definitsioone on mitmeid, kuid enamasti hõlmavad need lisaks jumalakujutisele ka dogmasid, rituaale, pühakirju ning suurfiguure. Satanismis on kõik need esindatud: dogmaks on seatud iseenda väärtustamine, rituaalid on praktiliselt igaks elu sündmuseks loodavad, pühakirjaks loetakse Saatanliku Piiblit ning selle kirjutajat, Anton Szandor LaVey-d tunneb iga enesest lugu pidav satanist.

Satanismi on vahel nimetatud ateismi üheks vormiks. Miks? On mõned põhjendused, millega võib nõustuda või mitte. Esiteks tuuakse välja, et Saatana Kiriku (Church of Satan) esindajad on väitnud, nagu Saatanat ei oleks olevusena olemas. Seega, kuna pole jumalat, ei ole religiooni.

Mida taolisele väitele vastata? Kindlasti on taoline argument liigse üldistuse ohvriks langenud – on võetud üks satanismi vool, filosoofiline satanism, ning seejärel laiendatakse selle voolu vaated kõigile, kes end satanistideks peavad. On olemas ka teistlik satanism, kus võib olemas olla nii Saatan või isegi terve deemonite panteon. Lisaks on ka paljude filosoofiliste satanismi järgijate jaoks olemas vägagi oluline jumal- Tema Ise. Tõepoolest, kogu sinu elu on vägagi mõjutatud selle müstilise tegelaskuju poolt ja filosoofilised satanistid peavad ainult sobilikuks iseendeile kui nende elu keskpunktile vastavalt austust avaldada. Seega võivad ka filosoofilised satanistid jumalakuju omada, mis annab satanismile selle religiooni tunnuse.

Teiseks argumendiks on väide, nagu ei oleks satanisti nimetust endale mõtet võtta, sest et selle vaated on nii loogilised ja iseenesestmõistetavad. Seega, kui usk on ainuloogiline elamisviis, siis kaotab see usundi funktsiooni.

Sellise argumendi esitajad unustavad sageli, et praeguste Eesti inimeste vaated ei erine mitte ainult muude rahvuste esindajate vaadetetest, vaid ka eestlaste endi vaadetest kõigest sajand tagasi, kus 95% rahvast pidas end kristlasteks. Satanismi väärtused ei ole suures filosoofilises plaanis sugugi iseenesestmõistetavad, selle maailmavaate vastaseid on ilmselt sadu kordi rohkem kui selle pooldajaid. Ei tasu ka unustada, et kõiksugu vaateid on peetud ainuloogilisteks – enamus meist ei nõustuks monarhe kummardama, nagu seda tehti sajandite vanuse loogikaga Egiptuses. Kuigi paljusid satanismi osi saab järgida ilma satanist olemata, ei ole satanism seetõttu tarbetu mõiste. Selle omanäolisus seisneb nende osade kombinatsioonis ning endale aru andmises, miks sa taoliseid veendumusi omad ja et sa neid omad. Satanistid ei vali satanismi usundina – nad lihtsalt on sellised ja seega ei ole nad ka seda nimetust endale võtnud, vaid elukogemusega omandanud.

Teine huvitav küsimus, mis seondub satanismiga, on kas satanism usundina saabki eksisteerida, kui see vastandub karjainstinktile? Kuidas saab koonduda koondumisvastase loosungi alla?

Lihtne, lühike vastus on: ei saagi. Sellele peaks aga lisama “Aga satanism seda ei teegi!” Satanism ei vastandu liikumistele, läbi mille iga selle liige taotleb enda heaolu. Satanism vastandub grupisurvele, individuaalsuse allasurumisele, Rousseau “enamuse türanniale”. Satanism vastandub iidolite kummardamisele, kui selleks ei ole mõjuvat põhjust. Alati võib austada isikuid, kes väärivad sinu austust, kuid satanistide arvates on pime isafiguuride kummardamine, olgu nad kas inimesed või jumalad, mineviku pärand, millega inimesed peaksid hüvasti jätma. Satanistidele ajavad jälestusest tingitud judinaid peale fundamentalistid, kes pimesi kuulavad evangeelseid show-sid, mille sisuks on lahingud uskmatute vastu, pühakirja absoluutne autoriteet ja kaasaegne surmakultus selle meelelahutuslikuks töödeldud kujus. Satanistid ei salli vaba mõtlemise vastaseid rühmitusi, mis meeleheitlikult soovivad teisigi enda vaimsesse pimedusse kista. Karjainstinkt viitab mõtlematule järgimisele, mitte mõtestatud koostööle.

P.S. See kirjatükk peegeldab autori isiklike seisukohti ning ei pruugi esindada kõiki Eesti sataniste. Väited põhinevad isiklikel veendumustel ja kogemustel.

Posted in Inimene, Religioon, Satanism | Comments Off on Satanism, usk ja karjainstinkt

Vabadus mitte olla vaba

October 17th, 2010 GraMortis

Vabadus on satanismis läbiv temaatika. Temaatika, mis näib olevat igiomane satanisti kirjeldusele. Ometigi võib see pertseptsioon olla üpris tõekauge.

Eelpoolnimetatud seos on tavamõistes arusaadav ja tajutav miks seda kiputakse nii väljendama, kuid paljuski liialdatud ja ebatäpne. Liialdatud, sest vabaduseideaal on soovunelmate killast ning reeglina saavutamatu ja arutuid siseseid ja väliseid konflikte esile toov.

Satanistil peaks olema üpris tugev reaalsustaju, veel parem, küllaltki head teadmised reaalteadustest ja sotsioloogiast. Seeläbi peaks satanist suutma tajuda inimest ja teda ümbritsevat keskkonda üpris külma mõistusega ja ratsionaalselt laskumata enesepettusse. Viimane on satanismis kõigile vähegi asjassesüvenenutele teadaolevalt äärmiselt põlatud nähtus. Adekvaatne reaalsustaju loob eeldused kõige võimalikult objektiivsele vaatlemisele, isegi selliste abstraktsete nähtuste nagu armastus, vabadus jms.

Vabadus eesti vikipeedia sõnutsi on kõige üldisemalt: “Vabadus, ka priius, kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine.” Võtame esiteks ette füüsika, me oleme juba puhtfüüsikalisest aspektist piiratud loendamatu arvu füüsikaseadustega, kõige ilmekamateks näiteks võtta raskuskiirenduse, kehade omavahelised seadused, elastsed ja plastsed deformatsioonid jne. Teiseks keemia, kõik meie kehas ja meie ümber toimuvad reaktsioonid ja nende reaktsioonide toimumiskiirused on taaskord takistuseks. Me vajame õhku, me vajame toitu. Need kõik on piirangud, takistused, millest üle olla on pea võimatu.

Järgnev aspekt, milles vabadust eelkõige käsitletakse, on inimühiskond ja selle seatud vaikimisi, verbaalselt ja kirjapanduna seatud piirangud. Inimeste, asutuste, riikide ja muude institutsioonide paikapandud suhtlemisviisid-reeglid on kõik piirangud, mille kujunemist me reeglina ise ei ole saanud mõjutada. Need reeglid küll enamasti üritavad lähtuda kõigi üldisest heaolust, aga on tihti omajagu ebaõiglased kas suurema osa või teatud gruppide suhtes, mis on küll ka loomulik. Hundid söönud, lambad terved illusioone ei ole võimalik saavutada. Samas suuremat võrdsust, ühtlasemat väärtuste jaotamist jms, kohe kindlasti, kuid see pole hetkel arutlusel.

Kuidas jääda sellises olukorras veel vabaks idee algses mõttes? Ega see ei olegi võimalik. Kuid siin tuleks välja käia mõttekäik, et tajudes oma piiratust, on võimalik alles vabaks saada. Ehk teisisõnu, kui inimene näeb kuidas ta on piiratud ja tajub kui piiratud ta mingites aspektides on, on tal võimalik oma energia suunata sinna, kus tal on ka reaalselt võimalik oma püüeldud vabadust suurendada andes sellele konkreetse vormi. Seeläbi lõpetades virisemise vabaduse puudumise temaatikal.

Vabadus on näiline suurus, abstraktne idee, mis tekitab vaid frustratsioone kui sellele ei anta konkreetset suurust. Kuid kes suudab oma vabaduse sõnastada, sellele seeläbi andes suuruse, ning selle poole püüelda, tema on tõeliselt vaba.

Posted in Inimene, Kogemused, Maailm, Religioon, Satanism | Comments Off on Vabadus mitte olla vaba