Vabadus mitte olla vaba

October 17th, 2010 GraMortis

Vabadus on satanismis läbiv temaatika. Temaatika, mis näib olevat igiomane satanisti kirjeldusele. Ometigi võib see pertseptsioon olla üpris tõekauge.

Eelpoolnimetatud seos on tavamõistes arusaadav ja tajutav miks seda kiputakse nii väljendama, kuid paljuski liialdatud ja ebatäpne. Liialdatud, sest vabaduseideaal on soovunelmate killast ning reeglina saavutamatu ja arutuid siseseid ja väliseid konflikte esile toov.

Satanistil peaks olema üpris tugev reaalsustaju, veel parem, küllaltki head teadmised reaalteadustest ja sotsioloogiast. Seeläbi peaks satanist suutma tajuda inimest ja teda ümbritsevat keskkonda üpris külma mõistusega ja ratsionaalselt laskumata enesepettusse. Viimane on satanismis kõigile vähegi asjassesüvenenutele teadaolevalt äärmiselt põlatud nähtus. Adekvaatne reaalsustaju loob eeldused kõige võimalikult objektiivsele vaatlemisele, isegi selliste abstraktsete nähtuste nagu armastus, vabadus jms.

Vabadus eesti vikipeedia sõnutsi on kõige üldisemalt: “Vabadus, ka priius, kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine.” Võtame esiteks ette füüsika, me oleme juba puhtfüüsikalisest aspektist piiratud loendamatu arvu füüsikaseadustega, kõige ilmekamateks näiteks võtta raskuskiirenduse, kehade omavahelised seadused, elastsed ja plastsed deformatsioonid jne. Teiseks keemia, kõik meie kehas ja meie ümber toimuvad reaktsioonid ja nende reaktsioonide toimumiskiirused on taaskord takistuseks. Me vajame õhku, me vajame toitu. Need kõik on piirangud, takistused, millest üle olla on pea võimatu.

Järgnev aspekt, milles vabadust eelkõige käsitletakse, on inimühiskond ja selle seatud vaikimisi, verbaalselt ja kirjapanduna seatud piirangud. Inimeste, asutuste, riikide ja muude institutsioonide paikapandud suhtlemisviisid-reeglid on kõik piirangud, mille kujunemist me reeglina ise ei ole saanud mõjutada. Need reeglid küll enamasti üritavad lähtuda kõigi üldisest heaolust, aga on tihti omajagu ebaõiglased kas suurema osa või teatud gruppide suhtes, mis on küll ka loomulik. Hundid söönud, lambad terved illusioone ei ole võimalik saavutada. Samas suuremat võrdsust, ühtlasemat väärtuste jaotamist jms, kohe kindlasti, kuid see pole hetkel arutlusel.

Kuidas jääda sellises olukorras veel vabaks idee algses mõttes? Ega see ei olegi võimalik. Kuid siin tuleks välja käia mõttekäik, et tajudes oma piiratust, on võimalik alles vabaks saada. Ehk teisisõnu, kui inimene näeb kuidas ta on piiratud ja tajub kui piiratud ta mingites aspektides on, on tal võimalik oma energia suunata sinna, kus tal on ka reaalselt võimalik oma püüeldud vabadust suurendada andes sellele konkreetse vormi. Seeläbi lõpetades virisemise vabaduse puudumise temaatikal.

Vabadus on näiline suurus, abstraktne idee, mis tekitab vaid frustratsioone kui sellele ei anta konkreetset suurust. Kuid kes suudab oma vabaduse sõnastada, sellele seeläbi andes suuruse, ning selle poole püüelda, tema on tõeliselt vaba.

Huumor = uuendusmeelsus?

July 15th, 2010 GraMortis

Üks ääretult ekstravagantne valearusaam satanistidest on nende huumorimeele puudumine. Mis kaalutlustel seda valearusaama on kultiveeritud, on raske mõista, kuigi ilmselt mitte võimatu.

Põhiline tegur, mis selle võib olla on tinginud, näib olevat satanismi kui kurjust kultiveeriva, vaenlase kuju iseloomustamine ja ebainimlikustamine. Naljamõistmisvõimeta indiviid on kergekäeliselt kujutletav inimväärtusi eiravana, vähemalt kergemini kui keskmine ettur, kes iga huumorihetke puhul naeru palgele veab, isegi juhul kui selleks tegelikult põhjust pole või too seda ei mõista.

Satanist võib olla ka hea ohver rünnata, kuna reeglina satanisti huumorimeel on siiski mitmetahulisem ja arenenum kui keskmisel inimesel. Me võime nautida ka madalalaubalisi nalju, kuid tihti vürtsitame juttu sarkasmi, mitmetimõistetavuse, veidrate seoste jms.

Samas too kuvand, et satanist on black metalit kuulav üleni mustas pikkade juustega karvik, ei aita ka ilmselgelt kaasa. Isegi nood eelpoolkirjeldatud pläkkarid evivad hämmastaval kombel huumorimeelt, üritagu nende eeskujud käituda kuidas tahes.

Vasturünnakuna on äärmiselt mõnus täheldada, et tegelikult on satanistid üks kõige kergemini enda üle nalja visata oskav religioosne/filosoofiline liikumine. Ei küündi enamik kristlasi, moslemeid, budiste või keda iganes sellele tasemele.

Religioon kipub olema dogmaatiline ja seega on mõistetav miks inimesed usuküsimustes ei kipu nalja viskama, kuid samas kuvab see ääretut religiooni nõrkust kui tühipaljas relv nimega huumor viib religioone kaitseasendisse. Hämmastav kuidas usk võib nii kalk ja kõigutamatu olla paljude jaoks, kuidas võib olla nii pime ja ebatolerantne teiste arvamuste suhtes.

Huumori mittetalumist võib samas tõlgendada põhimõttekindluse ja jäikusena, esimene neist ei näigi esmapilgul hälbiva iseloomujoonena. Kuid põhimõttekindlus tähendab vastuvõtmatust uuele, mis omakorda tähendab stagnatsiooni, konflikte ning muud seonduvat. Mõningane konservatiivsus on teretulnud, kuid loll vastumeelsus uuendustele on häiriv. Inimestel kipub olema mingisugune loomulik reaktsioon uuenduste vastu, mõistetav, aga mitte vastuvõetav.

Naer on terviseks ning satanistid pole kaugeltki sellest pahest priid, suudame enda üle, suudame teiste üle, suudame naerda mille üle iganes, nii nagu suudame väljendada kõiki teisi loomulikke emotsioone.

Parafraseerides ühe tuttava ütlust: “Frogs know I hate god.”