Vocis Ex Obscurum

Mind ikka siiamaani üllatab, kui meelevaldselt inimesed satanismi tõlgendavad ja kui kindlameelselt nad oma ignorantsusest kümne küünega kinni hoiavad. Mitte Eestis, vaid laias maailmas. Imelik tunnistada, aga eestlaste seas tundub loogilist mõtlemist veel kamaluga jaguvat. Ma pean ennast küll üsna arusaamisvõimeliseks ja empaatiliseks inimeseks, kuid see “tahtlik väärtõlgendus” jääb kuidagi ähmaseks. Võib-olla tahtlikult, sest rumalust mõista pole eriti ahvatlev.

MIKS hoitakse kramplikult kinni väitest, et satanism on kriminaalne?! Hirmust, tahtlikust teadmatusest? Või, teades ja tundes satanismi olemust, oleks mul õigem küsida, miks teatud kontingent üritab meeleheitlikult kriminaliseerida inimloomust? Ja kust üldse tuleb see väide, et satanism õhutab vägivaldsust??? Vägivaldsuse õhutamine tähendab, et inimest sunnitakse või suunatakse vägivaldsetele tegudele ilma põhjuseta või põhjusega, mis ei vaja (ebaproportsionaalset) agressiivset füüsilist reaktsiooni.

Ning kui juba inimloomuse kallal urgitsetakse, siis võib julgelt väita, et sedasorti rünnakuid sooritavad religioosse taustaga isikud! Vägivald EI OLE satanisti usutunnistuseks! Kasvõi selsamal lihtlabasel põhjusel, et vägivald usutunnistusena tähendab debiilsust! See tähendaks, et satanist ei mõtle, et ta lihtsalt teeb, mida usutunnistus käsib. Aga ei, satanist on KOHUSTATUD ise mõtlema! Isegi siis, kui mõni tema autoriteet vääratab ja “nõuab”, et ta alluks mõtlemata. Ükski satanist ei saa teist satanisti sundida vastuvaidlematult alluma või sundida loobuma mõtlemisest või analüüsivõimest või loogikast.  Erinevalt Kolmikreligioonist (judaism, kristlus, islam).

Mis on need kohutavad riitused, mida satanistid läbi viivad ja millele ikka ja jälle meedias vihjatakse? Mis?! Minu teada ülistavad saatanlikud rituaalid kõik Inimest ja tema iha teadmise järele. Tema soovi saavutada oma eesmärke, ISE või viisil, mida ta efektiivsemaks peab. Ja nood ei sisalda anumist, palvet kellegi teise poole. Nood ei sisalda vastutuse lükkamist kellegi teise õlule.

Võib-olla on mõne inimese jaoks tõesti kohutav, kui ta ühel hetkel tajub kuklasse hingavat Väge, mis ootab, et ta ise vastutaks oma tegude eest, et ta elaks siin ja praegu, mitte ei toetuks psühholoogiliselt illusoorsele, mis tulevat peale surma. Sa ei saa elada täisväärtuslikku elu, kui kogu su teadvus on hõivatud spekulatiivse tulevikuga, mida sa ei saa kunagi kogema. Vähemalt pole meil mingisugust reaalset teaduslikku kinnitust, et peale surma on mingisugustki teadvuslikku eksistentsi.

Seega jääb alles vaid usk. Ja lootus. Asjad, mis peaksid psühholoogiliselt täitma tühikuid, mille olemasolu inimteadvus ei suuda taluda. Seega siit nurgast vaadatuna on tõesti mõistetav, miks satanismi sedamoodi rünnatakse. See võtab paljudelt ära (või pigem tundub võtvat) nende usu ja lootuse ning asetab nende õlule kogu vastutusrohke elamise kohutava raskuse. Kuid… miks peaks mina oma vaenlast mõistma, kui temal sellist kohustust ei ole, kui tema võib külvata teadmatust ja otseseid valesid?!!! Ma ei ole kristlane, kes laseb omale (vähemalt PEAKS laskma, lähtuvalt oma usutunnistusest!) krae vahele pissida ja siis vaid naeratab ebalevalt. Ma olen satanist. Ja kui mind vihatakse, siis mina vihkan vastu (Kui ma arvan, et see mulle sobib. Mul on terve reaktsioonide spekter, mida satanism võimaldab “legaalselt” kasutada.”).

Järelsõnana peaks mainima, et väga paljud religioosse taustaga ründajad keskenduvad oma rünnakutes vaid satanismi ühele või teisele aspektile. Praktiliselt mitte kunagi ei suuda nad sooritada verbaalset löömingut “terve rinde” ulatuses. Sest see nõuaks neilt KOGU satanistliku filosoofia läbi seedimist ja siis on nad sunnitud tunnistama, et punkt, mis võimaldab satanistil käituda nii, saab teise punkti poolt korrigeeritud hoopis naa‘ks. Ãœhesõnaga, selleks et satanismi vastu natukenegi loogilisena tunduvat rünnakut sooritada, pead sa otsapidi ise satanismis sees olema. Fanaatilisena tunduvad usklikud seda aga ei ole ja sellest ka nende ääretult energilised, kuid samal ajal ka äärmiselt halvasti sihitud vihanooled…

                                   Satanistile kohasest kriitikameelest

 

                                                             Essee

 

 Niisiis, see on minu, Jaanus Krevaldi, esimene essee Musta Veenuse Ordu liikmena. Leidsin, et üsna hästi kuluks marjaks ära kirjutada teemal satanistlikust kriitikast. Alustuseks tuleks selgeks teha, mida me kriitika all üldse mõistame. Kriitilisus, aga ka teravmeelsus on julgus kahelda väljaöeldus, kuid siin pole oluline see nüanss, kas kriitikul endal on tõesti ka parem mõte vastu panna.

 Satanisti all ma pean silmas isikut, kes on omaks võtnud LaVey “Saatanlikus piiblis” kirja pandud käsud, deklaratsioonid ja patud, aga ka muu oluline, mis seal teoses sisaldub, ning järgib neid seni, kuni nad pole vastuolus selles riigis kehtivate seadustega, kus see indiviid elab.

 Saatanliku kriitika all pean silmas sellist teravmeelsust, mis on kahe eelmainitud mõiste ühine osa.

 

 Milline see kriitikameel siis olema peaks? Siinkohal on oluline, et kui oled kriitiline millegi suhtes, siis pead jääma ikkagi satanistiks, ehk järgima “Saatanlikus piiblis” toodut eelmainitud piirides. Kriitika peaks olema kindlasti julge ja otsekohene. Arvan, et satanist peaks omama arvamust iga asja suhtes, et saaks igasuguses temaatikas kaasa rääkida. Kui aga arvate, et soovite võtta mingis arutelus kõvasti sõna, kuid olete rumalam kui see isik, keda kritiseerida soovite, siis olge parem tasa ja las ta arvab, et teate asjast midagi, muidu kui suu avate, kaob tal viimnegi kahtlus. On inimesi, kes kritiseerivad teisi, kuid ise on selle koha pealt tumedad. Arvan, et satanist ei tohiks selline olla. Enne kui kritiseerima hakkad, ole kindel, et oled oponendist targem!

 

 Minu arust on ka satanisti kriitikal piirid. Olgu, paljud arvavad, et saatanlikke deklaratsioone, patte ja käske võib oma äranägemise järgi tõlgendada. Võib-olla mõni soovib minna veel eriti äärmuslikuks oma tõlgendustega ja jõuab nii kaugele, et LaVey poolt kirja pandud mõte kaob täielikult. Seda ei tohiks õige satanistiga minu arust juhtuda. Igal asjal on piirid ja “Saatanlikus piiblis” kirjapandu on siiski satanisti jaoks õpetuslik alus, muidugi sel määral, mil ta pole vastuolus seadustega nagu enne mainitud sai. Saan küll aru mõndade seisukohast, et satanist võib kõiges kahelda ja nii palju kui tahab, kuna satanism on indiviidikeskne religioon, kohati üsna humanistlik, mis võib muuta inimese ego tõepoolest suureks, kuid siiski ei maksa üle piiri minna. Kust see piir läheb, on kohati muidugi raske öelda, kuid toon siinkohal ühe näite, mis on kindlasti üle piiri minev tõlgendus/kriitika. Kui külaline sinu valdustes ei austasind, kohtle teda julmalt ja halastuseta. Väga lihtne on oma tõlgendusega minna siin seadusega vastuollu. Just SIIS on aga mindud üle piiri.

 Põhimõtteliselt, kui “Saatanlikus piiblis” kirjutatut muudaks oma äranägemise järgi tugevasti, siis pole ju tegu enam satanismiga, vaid mingi halenaljaka sektiga. See oleks aga tulemus, mida me ei soovi.

 

 Kindlasti pole saatanlik kriitikameel teps mitte halb asi. Pigem on see edasiviiv jõud! Kui te olete kasvõi koolis nii jultunud, et olete enne seminari teinud kõvasti kodutööd ja valmistanud head argumendid ette, siis palun väga, minge tundi ja oodake ära õige hetk ja proovige õppejõud nurka suruda. Olgu, see läheb pisut vastuollu sellega, mida alguses mainisin, et saatanlik kriitik peaks olema targem kui oponent, kuid koolis on siiski peamine õppeprotsess ja pole ju paremat varianti selleks, kui hoogne diskussioon õpetaja, kuid miks mitte vahetunnis ka kaastudengitega? Lühidalt: olles kriitiline, jõuate edasi!

 

 Satanismis väga oluline on jõuda elus edasi, kõrgele, olla ambitsioonikas ja elus läbi lüüa. Peter H. Gilmore on öelnud, et avalikult peaks satanist oma maailmavaadet kuulutama kõva häälega alles siis, kui ta on elus midagi märkimisväärset ära teinud. Märkimisväärseile saavutustele jõudmist aitab kaasa aga oskuslikult välja treenitud saatanlik kriitikameel, mitte aga igasugune kriitika, kus võid vaid naeruväärsesse olukorda jääda. Isegi kui jääte, peaks ka siis säilitama eneseväärikust satanistina, olles oponentidest üle ja öeldes lihtsalt, error humanum est (lad.k eksimine on inimlik) ning lahkuma väärikalt! Hetkel rohkem midagi ei lisakski, kui et olge väärikad, kriitilised ja tunnetage oma piire ning ei maksa kaassatanistiga väga hullult riidu ka minna, kui tema tõlgendus erineb teie omast. Kui ta aga on liiale läinud, juhtige sellele tähelepanu. Ise leian, et noorliikmeid peaks treenima selles mõttes, et on vaja tekitada selline ametikoht, kes tutvustab põhjalikult “Saatanlikku piiblit” ja seal sisalduvaid põhimõtteid. Iva on selles, et ta ka räägiks kui kaugele tohiks oma tõlgendusega minna ja mida mitte teha. See võiks välja näha nagu loenguvormis, kus on teretulnud igasugune kaasarääkimine pealtkuulajate poolt samuti.

 

PS! Eelnev essee oli minu maailmavaade praegusel hetkel, osa mõtteid sain ka raamatust “Saatanlikud pühakirjad”, kuid suhtusin seal sisalduvasse kriitiliselt ja siia kirjutasin need oma mugandustega.

 

A.S. XXXXIII

 

AdDi