Vocis Ex Obscurum

Aeg-ajalt kerkib muude sotsiaalselt seksikate süüdistuste seas esile ka väide, et satanism (eriti LaVey poolt loodu) on eemaletõukavalt läbi imbunud natslikest ideedest ning satanistide seas on väga palju neo-natse. Koos kõigi selle juurde kuuluvate poliitiliste sotsiaalsete omadustega muidugi. Enamasti selgub, et see, milles satanismi süüdistatakse, on täpselt see, mida süüdistaja ise isiklikult kõige rohkem vihkab, kardab, jälestab. Nii et rünnak kipub olema igati personaalne ja subjektiivne. Sellisel juhul aga ollakse objektiivsusest ja seega ka TÕEST juba fataalses kauguses.

Ehkki satanism ja natsism (või fashism) jagavad kohati sarnaseid vaatenurki seoses inimmasside juhtimisega, lähevad need ideoloogiad teineteise suhtes kiiresti sügavasse vastuollu, kui natukenegi pinnakihtidest sügavamale kaevuda. Mida enamasti süüdistavad osapooled ei vaevu tegema, sest see kahjustaks nende agressiivset ettevõtmist ja võiks tahtmatult viia satanismi heas valguses näitamiseni. Neo-natsid, kes kujutavad ette, et nad on samas ka satanistid või satanistid, kes arvavad, et natsism on okei, on millestki väga valesti aru saanud. Tõenäoliselt ei ole nad kumbagi, ega ole kumbagi filosoofiat päris lõpuni suutnud läbi seedida. Satanist on kohustatud olema kaine mõtlemisega ja võimalikult ratsionaalne, seega peab ta ka aktsepteerima tõde nii nagu see on ning kui miski on austust väärt, siis selle mahasalgamine ja valehäbisse langemine ei ole vastuvõetav. Kontekstisiseselt võiks pakkuda näiteks fakti, et Saksa Natsionaalsotsialistlik Partei sai hakkama nii mõnegi hämmastava aktiga. Nende võime rahvamasse liigutada ja effektiivset sõda pidada, samuti nende hirmujudinaid tekitav edu teaduse ja tehnoloogia piiride edasitõukamisel on lihtsalt julm brutaalne fakt. Ja satanist on kohustatud seda tunnistama, mitte laskma endale hellalt silmaklapid pähe panna ja siis kuulutama, et mainitud partei oli paha ja läbi/lõhki mäda. Kuid see tunnistus on vaid effektiivsuse tunnistus ning sellest ei tohiks mingil juhul välja lugeda mingisugust sümpaatiat natsismi/fashismi suunas, mida ilmselt nii mõnigi usin kirjatsura aga meeleldi teeks. Konfrontatsioon peaaegu jumalikustatud Üldlevinud Arvamusega ei tohi olla asi, mida satanist pelgab!

Satanist tunnistab tõde, ega ela illusioonides, olgu need nii ahvatlevad kui tahes. Kui Vaenlasel on omadusi, mis on imetlust väärt, tuleb neid imetleda (tunnistada nende olemasolu ja toimimist). Erinevalt natsidest me ei saa lubada endale subjektiivset emotsionaalsust ja silmade klapistamist, kui kohtame midagi esteetiliselt või funktsionaalselt täiuslikku, aga seda kahjuks kellegi juures, kellest me lugu ei pea. Samas, olen kohanud sataniste, kes on täiesti arulagedalt võtnud omale eesmärgiks vihkamise ja põlgamise, ning ei ole võimelised enam enda ehitatud müürist üle vaatama. See on viga, võib-olla koguni drastiline viga, sest võimaldab veelgi suurematel ebakõladel hinges “juured mulda” ajada. Satanisti kohus on lähtuda konkreetse inimese omadustest, mitte kõrvalistest teisejärgulistest taustasüsteemidest, näiteks sellest, millise nahavärvusega konkreetne isik on või kes on tema sõbrad või kus ta töötab. See kõik on tähtsusetu, sest ei luba meil piisava täpsusega teha õigeid järeldusi. Selleks et inimest tegelikut teada ja tunda, tuleb temaga isiklikult suhelda. Ning see on ka üks neist kohtadest, kus satanist ja skinhead ühist keelt leida ei tohiks! Natsid panevad inimese kvaliteedi paika tema välimuse või päritolumaa põhjal, satanist ei saa seda kohe kuidagi teha. Sest see lihtsalt ei ole objektiivne ja võib viia lubamatute valejäreldusteni. Inimesi on erinevaid, samas on nad ka sarnased, olenemata kestast, millesse nad on pakendatud. Tagataskust üks näide; Itaalias on üks  neeger, kes räägib perfektselt Itaalia keelt, keda teised itaallased peavadki itaallaseks ning kes on kohutavalt rahuloematu aafrikast laekuvate mustanahaliste suhtes, kuna nood on tema mõistes laisad ja Itaalia sotsiaalsüsteemi koormavad. See on fakt. Seega, kui ma sellise neegri tuleriidale saadaks, eeldades, et ta on üks looder ja niisama sitapea, siis ma teeks vea, mida ma ei saaks endale kunagi andestada.

Kuid satanismil ja natsismil võib olla ka ühiseid jooni, tõesti-tõesti. Aga nii mõnegi agressiivselt meelestatud ja kompromiteerivate kavatsustega ründaja jaoks pole need ehk sellised, mida loodetaks. Üheks näiteks oleks distsipliin, enesedistsipliin. Enese ülimuslikuks pidamine. Kuigi siinkohal on ka väike erinevus, sest satanist peab ülimuslikuks konkreetselt iseennast, skinhead aga oma gruppi (kaaslasi, rahvast, rassi). Satanisti puhul pole võimalik, et ta allub kellelegi sedavõrd, et unustab oma kriitikameele. Ta allub vaid seni, kuni see on talle personaalselt mingil tasandil kasulik ega lähe vastuollu tema saatanliku olemusega.

Kuid tuleb ka tunnistada, et satanism on paindlik ning iga satanist omab väikeste variatsioonidega arusaama satanismi eripäradest. Ehkki kohati võivad sellised väikesed pisiasjad olla teineteisega vastuolus, nagu erineva kasvatusega inimesed ikka vahel raksu lähevad, on suudetud suuremaid konflikte siiski vältida, sest loogiliselt võttes ei tule koolkonna-sisene teineteise mitte-aktsepteerimine kellelegi kasuks. Mina siinkohal avaldan, hoolimata kindlates punktides eriarvamusel olemisest, suurimat poolehoidu Saatana Kiriku suunas, kuivõrd nende filosoofiline süsteem tundub käesoleval hetkel olevat kõige arenenum ja kindlustatum. Kohati küll arusaadavatel põhjustel jäik, kuid siiski sobiv.

Peter H. Gilmore on öelnud, et “ka kõige parema geneetilise koodiga inimeste seast võib sirguda täielik sitapea ja inimkõnts“, ning ma olen sellega 100% nõus. Ja Uhke Valge Eliit, kes silmad pahupidi tänaval laamendab ja ajuvaba destruktiivsust üles näidates oma “ülimuslikust” kuulutab, ei ole küll väärt pikemat peatumist. Ehkki destruktiivsus on läbi ajaloo andnud millelegi uuele võimaluse õitsele puhkemiseks, on teise inimese territooriumile tungimine ja seal lammutamine sedavõrd madal, et sellisele inimesele peab vastu astuma samasuguse destruktiivse jõuga. Jõuga, mille võimalik väljund on isegi surm. Pole midagi õigemat käitumisest, kus inimene kaitseb oma kodu, pere ja vara viisil, mida ta peab olukorrale vastavaks ja kõige effektiivsemaks!

Lõpetuseks tahaks öelda, kallid inimesed, ärge ajage mõistete tähendusi segamini, luues neile isikliku subjektiivse definitsiooni ja devalveerides neid iga hoolimatu ja väära kasutamiskorraga.

• SATANISM ON inimese tegelikku olemust tunnistav ja ülistav filosoofia/religioon, kus pole kohta enesepettusele, võltsidele ja alusetutele ootustele ega parasiitlikule eluviisile.
• NATSISM ON ideoloogia, sotsialismi vorm, mis kaasab rassismi ja ekspansionismi ning omab jaatavat suhtumist seoses Juhile allumise ja tema vankumatu toetamisega.
• FASHISM ON totalitaarne režiim ja poliitiline ideoloogia, mis toetab tsentraliseeritud juhtimissüsteemi KOGU riigi üle kuni lihtkodanikuni välja.

Satanismi ja sataniste on alati peetud ühiskonnale ohtlikuks elemendiks. Ühiskonna vaated on siiamaani üpris skeptilised või pigem puudulikud antud temaatikat käsitledes. Kas satanistid on tõesti ohuks tänapäevasele ühiskonnale või on tegu korralike kaaskodanikega või on tõde hoopis midagi muud?

Saatana kristlik kujutlus – saba ja sarvedega kurjuse kehastus – on noorem kui väidetavalt pisut üle kahe aastatuhande kestnud usuvool nimega kristlus. Saba ja sarved tekitati Saatanale alles keskajal. Enne seda oli tegu pelgalt kristliku Jumala käsilasega. Seega selgub, et ühiskonna nägemus Saatanast ja seeläbi satanismist ja satanistidest on pärit keskajast – kuhu see kõlbab? Ajastul, kus teadus seletab üha enam seni seletamatut ning keskaegsete teadmistega võrreldes on tehtud tohutuid edasiminekuid, näevad inimesed endiselt Saatanat keskaegse kuvandi järgi. Unustage internet, autod, lennukid, televisioon ja muu tänapäevane – teie aju töötab alles keskaja kuvandite järgi! Naeruväärne.

Satanism ei õhuta ühiskonna vastu võitlema, satanism ei kutsu üles seadusi rikkuma. Oodata, et satanist on patoloogiline kurjategija, on sama rumal kui arvata, et Päike tiirleb ümber Maa. 1980. aastatel toimus Ameerika Ühendriikides selline nähtus, mida hakati kutsuma sõnapaariga “Satanic Panic”, mis lõµpuks osutus täiesti fabritseerituks, kuid seetõttu uuris FBI satanistide ühiskonnale ohtlikkust ehk kuritegude toimepanemise tõenäosust satanistide poolt, tulemus oli paljudele ilmselt üllatav, sest FBI väitis, et kuritegude toimepanemist ei saa välistada, aga oma usu tõttu satanist on vähemtõenäolisem kuritegu korda saatma kui teiste religioonide esindajad. Ilmne tõend tõestamaks, et satanism ei innusta satanisti seadust rikkuma.

Satanisti ohtlikkus ühiskonnale seisneb ilmselt hoopis ebatavalises aspektis – satanist kahtleb kõiges, seega ka ühiskondliku korra korralduses ja riigisüsteemis ning kõiges muus. Tõeliselt demokraatlikule ühiskonnale oleks sellised kodanikud kuldaväärt, kuid tänapäeval kipub demokraatia tihti olema lihtsalt loosung, mille alt saadetakse korda oma valgustkartvaid tegusid. Satanist on ohtlik, sest ta mõtleb, ta kahtleb, ta on valmis pettust ja korruptsiooni paljastama kui ta seda tahab. Satanist on seega ohutu korralikule demokraatiale ja ühiskonnale, kuid nuhtlus ja rahvavaenlane korrumpeerunud ühiskonnale.

Teadlikkus, mõtlemisvõime, oskus tagajärgi ette näha ning vastutusvõime on märksõnad, mis satanisti eristavad nii paljudestki kaaskodanikest kui ka kriminaalsest kontingendist. Satanist vastutab alati oma tegude eest. Kui seda teeks suurem osa ühiskonnast siis oleks ilmselgelt ka vähem kuritegevust. Kui satanist siiski peaks otsustama, et kuriteo sooritamine on vajalik, siis võtab ta selle otsuse teadlikult vastu ja vastutab sellega kaasnevate tagajärgede eest.

Pealkirjas esitatud küsimusele pole ühest vastust, oleneb mis vaatepunktist vaadata, kuid nägemus satanistist kui parandamatust kurjategijast ei pea kohe kindlasti paika. Ohtu kujutab satanist ainult neile, kelle südametunnistused on mustad ning kes ei vastuta oma tegude eest. Kõigi teiste jaoks on satanist korralik kodanik, ilmselt korralikumgi kui keskmine kaaskodanik, sest vastutus- ja mõtlemisvõimet on paljudel ühiskonnaliikmetel vajaka.