Vocis Ex Obscurum

Kindlasti küsite mismoodi satanist käitub kui tema on peres,või on peres teind teatavaks, et ta on satanist? Kui sataniste peetakse egodeks ja ülbeteks, siis arvatakse, et nad käituvad peres ka vastavalt ja ei austa perekonda. Tegelt see nii pole.

Mina austan oma pere juba sellepärast, et nemad andsid mulle elu, võimaluse elada katuse all, süüa, juua, isegi hariduse suuna, toetus, kõik mis on oluline eluks. Muidugi, siin on ka perekondi, kes ei võimalda anda võsukesele kõike seda, mida mainisin, aga üks on kindel, nad andsid endast parima olenevalt võimalustest. Satanisti üks omadus ongi olla edukas elus, ükskõik mis kiiksuga, aga et anda maksimum. Küll sa näed, et sinu järeltulija tänab sind selle eest.

Kas last peaks karistama tehtud patu eest? Muidugi peaks ,aga kuidas? Mina olen saanud rihma tegude eest, mis isegi ei vääri teiste silmis karistamist. Vägivald pole reeglina lahendus. Karistus võiks olla samas lõbus, aga samas märku anda, et teinekord ei tee nii. Keelata mingi lõbu ära. Kusjuures need lõbude keelamised muutsid mind rohkem kui see püksirihmaga mässamine. Reeglina vägivaldsem tegu jätab rohkem jälje kui see vaimne. Satanist ei tee liiga lapsele, aga võib käituda ausalt ja kurjalt, mis polegi tegelikult füüsiline karistus. Eks pere tahab ikka, et nende laps käituks suureks saades korralikult ja hästi ja pole üldse vaja hakata pead vaevama kas ta vigu ei tee. Kõik teevad, elu ongi õppimiseks. Ainuke asi, mida ei tohi teha, on sundida last tegema seda, mida ta ei taha. Tähtsamad asjad enne – kuidas elus toime tulla, kuidas käituda, kuidas austada teisi, et nemad sind austaks, haridus, sellised tähtsamad asjad.

Vot kindlasti, mida sundida ei tohi, on usku.Sest see on selline asi, millele inimene toetub. Tugi rasketel aegadel, ükskõik mis usk. Ma siinkohal ei hakka kiruma, et satanism on parem kui kristlus. Selle tee valib igaüks ise. Uskumuse üks kindel reegel on see, et sa ei tohi seda teistele peale suruda. Igaüks leiab selle tee ise, tulgu see mis ajal tahab. Tähtis on see, et pere seda austab. Mina olen oma usust peres ainult ühele inimesele rääkinud ja selleks oli mu ema. Küsite miks? Kuid tema oli see, kes tuindis selle vastu huvi ja rääkis minuga sellest. Tähtis oli, et ma rääkisin. Isale ma ei saa rääkida, kuna tema ei tunne huvi ja ma ei leia, et ta peaks teadma sellest kui huvi pole. Õde enamjaolt teab, kuid ikkagi pole rääkinud ja eks kunagi tuleb aeg kui ta niigi teada saab. Tean seda, et ma pidin olema peres karm ja eriti õelapsed kardavad mind. Miks või? Mitte, et ma neid karmilt karistanud olen, vaid ütlemiste poolest. See pole vale, aga vähemalt olen näinud märke, et sellest on kasu, et käituvad paremini. Vähemalt on näha, et ma olen suutnud neile mingi märgi jätta, mida laste ema-isa pole suutnud teha.

Minu ettekujutus perest on selline, et sa oled aus ja oled õiglane ja ei loo lastele mingeid illusioone, et teed seda ja saad midagi, sest reeglina paljud vanemad kasutavad seda ära, et laps midagi teeks ära. Ma lähen sellepeale välja, et ma olen aus ja õiglane, kuid ma ei valeta. Mis tähtsam, ma annan endast parima!

Kui räägitakse usunditest, siis jõutakse tihti sõnani “usk”(faith).  Usu definitsioon religioonide kontekstis tähendab sügavat veendumust millegi või kellegi olemasollu või paikapidavusse ilma empiirilise tõendusmaterjalita. Kui tavareligioonides on taoliseks objektiks “jumal”,  siis satanismis on selleks inimese kui indiviidi jumalikkus, mis on ka religioosse humanismi veendumustega osaliselt kattuv vaade.  Religiooni definitsioone on mitmeid, kuid enamasti hõlmavad need lisaks jumalakujutisele ka dogmasid, rituaale, pühakirju ning suurfiguure.  Satanismis on kõik need esindatud: dogmaks on seatud iseenda väärtustamine, rituaalid on praktiliselt igaks elu sündmuseks loodavad,  pühakirjaks loetakse Saatanliku Piiblit ning selle kirjutajat, Anton Szandor LaVey-d tunneb iga enesest lugu pidav satanist.

Satanismi on vahel nimetatud ateismi üheks vormiks. Miks? On mõned põhjendused, millega võib nõustuda või mitte. Esiteks tuuakse välja, et Saatana Kiriku (Church of  Satan) esindajad on väitnud, nagu Saatanat ei oleks olevusena olemas. Seega, kuna pole jumalat, ei ole religiooni.

Mida taolisele väitele vastata? Kindlasti on taoline argument liigse üldistuse ohvriks langenud – on võetud üks satanismi vool, filosoofiline satanism, ning seejärel laiendatakse selle voolu vaated kõigile, kes end satanistideks peavad. On olemas ka teistlik satanism, kus võib olemas olla nii Saatan või isegi terve deemonite panteon. Lisaks on ka paljude filosoofiliste satanismi järgijate jaoks olemas vägagi oluline jumal- Tema Ise.  Tõepoolest, kogu sinu elu on vägagi mõjutatud selle müstilise tegelaskuju poolt ja filosoofilised satanistid peavad ainult sobilikuks iseendeile kui nende elu keskpunktile vastavalt austust avaldada. Seega võivad ka filosoofilised satanistid jumalakuju omada, mis annab satanismile selle religiooni tunnuse.

Teiseks argumendiks on väide, nagu ei oleks satanisti nimetust endale mõtet võtta, sest et selle vaated on nii loogilised ja iseenesestmõistetavad. Seega, kui usk on ainuloogiline elamisviis, siis kaotab see usundi funktsiooni.

Sellise argumendi esitajad unustavad sageli, et praeguste Eesti inimeste vaated ei erine mitte ainult muude rahvuste esindajate vaadetetest, vaid ka eestlaste endi vaadetest kõigest sajand tagasi, kus 95% rahvast pidas end kristlasteks. Satanismi väärtused ei ole suures filosoofilises plaanis sugugi iseenesestmõistetavad,  selle maailmavaate vastaseid on ilmselt sadu kordi rohkem kui selle pooldajaid.  Ei tasu ka unustada, et kõiksugu vaateid on peetud ainuloogilisteks – enamus meist ei nõustuks monarhe kummardama, nagu seda tehti sajandite vanuse loogikaga Egiptuses. Kuigi paljusid satanismi osi saab järgida ilma satanist olemata, ei  ole satanism seetõttu tarbetu mõiste. Selle omanäolisus seisneb nende osade kombinatsioonis ning endale aru andmises, miks sa taoliseid veendumusi omad ja et sa neid omad. Satanistid ei vali satanismi usundina – nad lihtsalt on sellised ja seega ei ole nad ka seda nimetust endale võtnud, vaid elukogemusega omandanud.

Teine huvitav küsimus, mis seondub satanismiga, on kas satanism usundina saabki eksisteerida, kui see vastandub karjainstinktile? Kuidas saab koonduda koondumisvastase loosungi alla?

Lihtne, lühike vastus on: ei saagi. Sellele peaks aga lisama  “Aga satanism seda ei teegi!” Satanism ei vastandu liikumistele, läbi mille iga selle liige taotleb enda heaolu. Satanism vastandub grupisurvele, individuaalsuse allasurumisele, Rousseau “enamuse türanniale”. Satanism vastandub iidolite kummardamisele, kui selleks ei ole mõjuvat põhjust. Alati võib austada isikuid,  kes väärivad sinu austust, kuid satanistide arvates on pime isafiguuride kummardamine, olgu nad kas inimesed või jumalad, mineviku pärand, millega inimesed peaksid hüvasti jätma. Satanistidele ajavad jälestusest tingitud judinaid peale fundamentalistid, kes pimesi kuulavad evangeelseid show-sid, mille sisuks on lahingud uskmatute vastu, pühakirja absoluutne autoriteet ja kaasaegne surmakultus selle meelelahutuslikuks töödeldud kujus.  Satanistid ei salli vaba mõtlemise vastaseid rühmitusi, mis meeleheitlikult soovivad teisigi enda vaimsesse pimedusse kista.  Karjainstinkt viitab mõtlematule järgimisele, mitte mõtestatud koostööle.

P.S. See kirjatükk peegeldab autori isiklike seisukohti ning ei pruugi esindada kõiki Eesti sataniste. Väited põhinevad isiklikel veendumustel ja kogemustel.