Valisin selle teema, sest et ilmselt on meil kõigil olnud juhuseid, kus keegi inimene tuleb meilt midagi küsima ja lihtsalt mingil põhjuselt ei soovi temaga rääkida. Olgu selleks põhjuseks, siis halb tuju, aja puudus või ebameeldivus tunne küsija suhtes.

Mulle tullakse tihti just tänaval ligi ja küsitakse, et miks ma mantliga ringi käin. Enamusel juhtudel on küll küsimise põhjuseks tüli otsimine või tõesti inimese kitsas silmaring. Sellistel juhtudel ma tavaliselt vaatan inimese suhtumise pealt, kas tasub üldse talle midagi seletama hakata või on lihtsam ja ohutum talle midagi tabavat öelda ning edasi minna. Teinekord on sellest palju rohkem kasu, kui kohe seletama hakata. Selle kohta on mul hea näide. Ükskord küsis üks nooruk minu käest, ebakaine häälega, et miks mul tagurpidi viisnurk kaelas on. Ta arvas et ma olen mingi „neokommunist“. Mulle jäi arusaamatuks see „neokommunist“ ning ma ei vaevunud isegi seisma jääma. Ütlesin vaid: „ uuri välja, siis saad teada. Selle peale ülejäänud kamp lihtsalt naeris tema üle, kuna ta jäi lolli näoga järgi vahtima. Ta ilmselt lootis teistsugust vastust. Nädalapäevad hiljem sattusin ma jälle tema vaatevälja ning siis tuli ta juba viisakalt minuga rääkima. Küsis kas ma olen satanist ja isegi vabandas eelnevate ütluste pärast.

Sellest ma järeldasin, et kui ma oleks eelmine kord talle midagi muud öelnud, siis ta oleks ilm selgelt mind mõnitama hakanud. Nüüd aga uuris ta omal käel elu ja sai targemaks.

Teine grupp inimesi, kellest ma eemale hoian, on nii öelda iseteadjad. Need on sellised inimesed, et isegi kui nad minult nõu küsivad, olen ma väga kidakeelne. Paar aastat tagasi olin ma vähest aega sellise inimese alluvuses tööl. Kuna mina andsin oma töökoha talle üle, uuris ta mult töökaigu ja asjade paigutuse kohta garaazis. Mina rääkisin talle lahkelt kõigest mida ta teada tahtis. Kuna süsteem oli minu loodud ja igati lollikindel, oli mul kerge tema küsimustele vastata. Hiljem tegi ta kogu süsteemi ümber ja rääkis teistele töölistele, et mul oligi aeg lahkuda. Ma ei saavat oma tööga hakkama kuna garaazis on võimalik asju paremini paigutada. Seega ma lahkusin töölt tüliga. Hiljem räägiti mulle, et minu süsteem võeti jälle kasutusele kuna uus asjade paigutus ei toiminud. Muidugi töölistele öeldi, et neil on täiesti uus süsteem. Mis siis, et see on täpselt sama mis minu ajal.

Kolmas ja minu arust kõige raskem situatsioon, kus oma arvamust avaldada, on kui sa jääd igal juhul kahe tule vahele. Paljud minu sõbrad käivad mult nõu küsimas, kuna ma olen nendest vanem. Tihti on sellises olukorras kerge oma arvamust välja öelda, aga samas väga raske erapooletuks jääda ning midagi soovitada. Mul on selline suhtumine, et ma ei räägi minuga arutatud probleemidest kolmandale isikule. Just sellel põhjusel läksin ma oma onupojaga kunagi tülli. Ta läks oma naisest lahku ja nad käisid vahelduva eduga mõlemad mulle oma rasket elu kurtmas. Kuna nad mõlemad on üksikisikuliselt mulle head sõbrad, siis ma ei suutnud ka keelduda. Ma üritasin anda neile nõu, ilma et ma oleks vihjanud mida teine osapool mulle rääkis. Raskeks tegi veel selle situatsiooni veel fakt, et ma oleks saanud nende eludega väga kergesti mängida. Seda enam, et minu arust on nad sõpradena väga toreda, aga paarina jubedad inimesed. Nüüdseks oleme me omad probleemid lahendanud ja nende tülist õppisin ma palju ning  enam ma sellisesse olukorda ma end ei paiguta.

Kokkuvõtteks võikski öelda, et ei tasu avaldada oma arvamust ja soovitusi seal, kus neid sinult oodata ei osata. See toob kaasa rohkem kahju kui kasu.