Vocis Ex Obscurum

Religioon kui selline on sisuliselt alati dogmaatiline, see tundub lausa olevat eeldus, et miskit filosoofilist/mütoloogilist “jutustust” saaks nimetada religiooniks. Aga kuidas sobitada seda arengu võtmesse? Kas religioon saab olla jätkusuutlik? Kas religioon peab üldse olema jätkusuutlik ning mis saab kui religioon muudab oma dogmasid?

Satanism on dogmaatilisuse vaatepunktist religioonide hulgas hälvik. Laias laastus rajaneb satanism vastupidiselt religioonile igiomasele dogmade olemasolule antidogmaatilisusele, dogmade puudumisele, dogmade loomise eitamisele, olles taaskord vastuolus kõigi enam- või vähemlevinud religioonidega ning luues laineid pisikesel religioonide ookeanil. Satanism on must kits valgete reegleid järgivate lammaste hulgas; kits, kes on valmis end alati kaitsma ja alati oma vaadete eest seisma; isiksus; jumaluse kehastus lihas ja luus.

Areng, mida iga antud keskkonnas jätkata sooviv olend peab järgima, on miskit universumile igiomast ja universumikangasse sissekirjutet. See on universumi enese ainuke dogma, millele vastuvaidlemisel vastuvaidleja lihtsalt hävib ja muutub millekski, mis vastuvaidlemisele ei pühendu.

Religioonid oma dogmaatilisuses on reeglina suutmatud ennast ajakohastama või kui nad seda teevad siis nad sülitavad enese alustele. Näiteid sellest on suutnud elegantselt tuua kristlik kirik, kelle manöövrid usumaastikul on ühed kahepalgelisematest üldse. Samas, kristliku kiriku varjatud kirjutamata reegliks näib just olevat kahepalgelisus. Dogma on seega pärssiv, kõikjal. Mis ei suuda areneda, ei vääri elu.

Satanism seevastu oma antidogmaatilisuses on löönud mõra religiooni mõistesse kui millessegi igipüsivasse, satanism kui religioon on sama arenguvõimeline kui indiviidid, kellest ta koosneb. Satanismil ei ole alusdokumenti, satanismil on teatud inimtüübi käitumismaneerid, jätkusuutliku, arenguvõimelise, ennastkehtestava, naudingualti inimlooma arhetüüp, mis on läbi aegade olemas olnud ning mis kaob vaid siis kui kaob inimkond tervikuna. Ükski teine religioon ei ole altim innustuma oma liikmete püüdlusi kui satanism, seeläbi täiustades nii indiviidi, satanismi kui ühiskonda tervikuna.

Kahelge – endas, lähedastes, autoriteetides, kõiges. Kahelge ja mõelge, sest see on areng. Hankige teadmisi, uurige olemasolevaid teooriaid, ehitage neile uusi teooriaid, arenege ja arendage ennast ja ümbritsevat, seeläbi muutute te ise dogmaks, teid austatakse ja te elate igavesti.

Definition:
Dogma is the established belief or doctrine held by a religion, ideology or any kind of organization: it is authoritative and not to be disputed, doubted or diverged from.

Definitsioon:
Dogma on religioonis väide, milles ei kahelda, mida usutakse.

Satanismi üks kitsaskohtadest tundub olevat tema määratlemise hajusus. Raske on satanismi kategoriseerida vaid ühe nimetusega, kuigi see võib võimalik olla ühe satanisti tasandil, ei ole see kohe üldse nii kui võtta kogu satanistlik kogukond käsitluse alla. Kas on võimalik öelda millest see tuleneb ning miks?

Paljud vaatlevad satanismi kui elustiili, võib kasutada ka populaarsemat väljendit – subkultuuri. Pelgalt subkultuurina vahel teda nähaksegi, kuid kas see peab paika? Võrdleme näiteks kahe teise subkultuuriga – punk ja gothic, mõlemad eelpoolmainitud omavad teatud üpris kindlat, kuigi mitmete alajaotustega visuaalset kuvandit, teatud tüüptegevusi ning kuvandit tüüpilisest selle subkultuuri esindajast. Mitmeski mõttes peab see paika ka satanismi puhul, on olemas teatud visuaalne kuvand, kuigi see on märksa laialivalguvam kui eelnevalt mainitute puhul. Suurim erinevus seisneb, aga tugeva ideoloogilise/filosoofilise baasi puudumises punk/gothic ja paljude teiste subkultuuride puhul, neil on küll teatud kõlavad hüüdlaused, kuid ei midagi sügavamat. Satanismil seevastu on tugev ideoloogiline/filosoofiline baas olemas. Seetõttu ei saa satanismi nimetada pelgalt subkultuuriks.

Satanism kui filosoofia on tugeva kandepinna saanud (ning satanism üldse) seoses Church of Satan’i asutamisega Ameerika Ühendriikides Anton Szandor LaVey algatusel. Seda koolkonda on nimetatud muuseas filosoofilise ja ratsionaalse satanismi koolkonnaks. Kuivõrd LaVey loodu sisuliselt ongi filosoofia, mis on mässitud religiooni kuube, võib satanismi tõepoolest käsitleda pelgalt filosoofiana, eriti kui jätta religioossed elemendid välja (rituaalid jms). Enamik tänapäevastest satanistidest kuulub just filosoofilisse koolkonda, kes järgib puhtalt LaVey kirjapandud filosoofiat ilma või ka koos religioossete elementidega. Kuid see pole ainuke koolkond satanismis, seega ei saa satanism ka pelgalt filosoofia (kui esialgu välja jätta fakt, et CoS on registreeritud kui religioosne organisatsioon).

Religioonil on teatud omadused (sümboolika, kõrgem jõud, uskumused), mida satanism mööndustega evib. Sümboolikaga ei teki küsimustki, figureerib satanismis. Kõrgemaks jõuks on seatud iseennast, mis on vastuolus kõigi suuremate religioonidega, tingides Gilmore’i poolt ütluse, et satanism on antireligioon. Inimvälise kõrgema jõu puudumine on enamasti põhjuseks miks satanismi keeldutakse käsitlemast religioonina, kuid mis on siis budism? Budismis puudub kõrgema jõu austamine täiesti, kuigi teatud koolkonnad austavad Buddhat (lihtinimesed reeglina) kui jumalat siis sisuliselt siiski budismis kõrgem jõud puudub. Uskumused on satanismis väga jalgadega maa peal ning inimese loomusest lähtuvad, mis on vastuolus paljude religioonide praktikaga, kus ühel või teisel moel surutakse alla inimese loomust, olgu nendeks siis judeo-kristlikud religioonid või ka budism.

Satanism ei ole ei üht, teist ega kolmandat, vaid on need kõik. See on tingitud inimloomusest, mis enamiku ajast tegeleb igapäevaasjadega – elustiil/subkultuur – aeg-ajalt mõtiskleb maailma asjade üle – filosoofia – ning mõnikord saab kokku mõttekaaslastega – religioon. Satanism ei allu kategoriseerimisele, sest satanismi väärtustatuim objekt – inimene – ei allu niisamuti ühe nimetusega paikapanemisele.