Vocis Ex Obscurum

Üks ääretult ekstravagantne valearusaam satanistidest on nende huumorimeele puudumine. Mis kaalutlustel seda valearusaama on kultiveeritud, on raske mõista, kuigi ilmselt mitte võimatu.

Põhiline tegur, mis selle võib olla on tinginud, näib olevat satanismi kui kurjust kultiveeriva, vaenlase kuju iseloomustamine ja ebainimlikustamine. Naljamõistmisvõimeta indiviid on kergekäeliselt kujutletav inimväärtusi eiravana, vähemalt kergemini kui keskmine ettur, kes iga huumorihetke puhul naeru palgele veab, isegi juhul kui selleks tegelikult põhjust pole või too seda ei mõista.

Satanist võib olla ka hea ohver rünnata, kuna reeglina satanisti huumorimeel on siiski mitmetahulisem ja arenenum kui keskmisel inimesel. Me võime nautida ka madalalaubalisi nalju, kuid tihti vürtsitame juttu sarkasmi, mitmetimõistetavuse, veidrate seoste jms.

Samas too kuvand, et satanist on black metalit kuulav üleni mustas pikkade juustega karvik, ei aita ka ilmselgelt kaasa. Isegi nood eelpoolkirjeldatud pläkkarid evivad hämmastaval kombel huumorimeelt, üritagu nende eeskujud käituda kuidas tahes.

Vasturünnakuna on äärmiselt mõnus täheldada, et tegelikult on satanistid üks kõige kergemini enda üle nalja visata oskav religioosne/filosoofiline liikumine. Ei küündi enamik kristlasi, moslemeid, budiste või keda iganes sellele tasemele.

Religioon kipub olema dogmaatiline ja seega on mõistetav miks inimesed usuküsimustes ei kipu nalja viskama, kuid samas kuvab see ääretut religiooni nõrkust kui tühipaljas relv nimega huumor viib religioone kaitseasendisse. Hämmastav kuidas usk võib nii kalk ja kõigutamatu olla paljude jaoks, kuidas võib olla nii pime ja ebatolerantne teiste arvamuste suhtes.

Huumori mittetalumist võib samas tõlgendada põhimõttekindluse ja jäikusena, esimene neist ei näigi esmapilgul hälbiva iseloomujoonena. Kuid põhimõttekindlus tähendab vastuvõtmatust uuele, mis omakorda tähendab stagnatsiooni, konflikte ning muud seonduvat. Mõningane konservatiivsus on teretulnud, kuid loll vastumeelsus uuendustele on häiriv. Inimestel kipub olema mingisugune loomulik reaktsioon uuenduste vastu, mõistetav, aga mitte vastuvõetav.

Naer on terviseks ning satanistid pole kaugeltki sellest pahest priid, suudame enda üle, suudame teiste üle, suudame naerda mille üle iganes, nii nagu suudame väljendada kõiki teisi loomulikke emotsioone.

Parafraseerides ühe tuttava ütlust: “Frogs know I hate god.”

Kas olete mõelnud, et kui te ei oleks teinud seda valikut, mis muutis drastiliselt teie elu, siis kuidas asjad oleksid kulgenud?
Ma olen seda palju arutlenud iseendaga ja jõudsin järeldusele, et olen praegu rohkem rahul ,kui oleks jätnud tegemata otsuse võtta oma suunaks, “juhendajaks” satanismi. Kui oleksin jäänud samaks, kes ma kunagi olin, siis ma oleks pigem suurem enesehaletseja kui hetkel. Mul on julgust, mul on tahe ja  ma teen asju, mis mulle korda lähevad ja mis mulle rahulolu tagavad. Mis on siis see, mis mind julgustas seda teed minema? Praegused kaaslased, tuttavad. Nad erinevad niiöelda tavatuttavastest paljuski. Kunagi oli mul’ tähtis, et mind teatakse ,et mul oleks kuhjaga sõpru ,et ma oleks lahe ja püüdsin teha kõik, et mind nähtaks. Kas ma sain siis selle? Ei. Satanism õpetas mulle ühte, kui tahad elada ,siis ela endale, mitte teistele. Sa ei pea tegema kõik, et keegi sind näeks,vaid mõlemad pooled peavad andma oma panuse, et toimiks mingisugunegi side. Praegused kaaslased on mul konkreetsed, kui sind vajatakse, nad otsivad su üles ja sa ei pea pingutama, et sind ära ei unustatakse. Seega satanism on pigem elutee, mis näitab elu tõelist palet, ilma et sa peaks liikuma läbi virtuaalsuse ja tegema pidevalt otsuseid, kas jutt on tõsine või lihtsalt tähtsusetu small-talk.

Vaatan ajas tagasi ja kunagised sõbrad, tuttavad, hingekaaslased, on läin’d seda teed, et neil on muud väärtused, väärtushinnangud, mis minu omaga kokku ei lähe või mis mind neist eemale lükkaks. Pigem lükati mind eemale üsna tavalisel mitteseksikal põhjusel: et kui sa pole teistega ühte karva valge lammas, siis sind omaks ei võeta. Reeglina praegune inimrass liigub ja areneb ühtsusele/sotsiaalsele sarnasusele ja kõik lähevad kergemat teed. Kui ma sammuks sama teed, siis ma ütlen ausalt, mul oleks igav! Võib õige olla, et olen endale hammustand liiga suure tüki, kuid selle läbi tegemine on hingele parem ,kui oleks valind kergema tee. Siit, satanism on õpetand mind tegema õigeid otsuseid, egoistliku ja personaalse nurga alt vaadates.

Mõned aastad tagasi ma ei julgenud isegi öelda seda , mida mõtlen ja mis oleks vaja olnud välja öelda. Isegi naistega ei suutnud vabalt rääkida. Nüüd võin ütleda, et ma olen selles iga mehe jaoks olulises valdkonnas küll julgust kogunud, kuid ikkagi teatavate miinustega. Mitte, et ma kuidagi “süüdi” oleks või tunneks ,kuid teine osapool ei suuda enamasti leppida sellega, kui neile nende vigu mainida. Kuid mõelge sellele, et see solvuv osapool käitub samamoodi, kuna tahab austust ja mitte-valetamist, suutmata samas taluda “lööki”,mis on liiga otsekohene. Ütlesin, et naistega on suhted paremad, aga siiani olen üksi. Põhjus on selles, et paljud ei aktsepteeri neid vaateid ja arusaamu mis mina. Kes ütleb,et olen liiga ülbe, uhke, nõudlik, kuri ,”ego” ja samas ei pane tähele, et nende lausetega paneb ta end minu olukorda, olles justnimelt ise nõudlik, uhke jne.

Suhe on mul olnud, see purunes, kuna mind kasutati ära ja see situatsioon ei sobinud mulle enam ühel hetkel. Kui ma oleks seda edasi jätkand, oleks ma saand veelgi enam haiget. Ma pidin tegema mõnegi jaoks väga veidra valiku, kas satanism või ilus tüdruk. Valisin satanismi (meenutage filmi Name of Rose lõppu), kuna see andis nagu signaali, et ära lase end ära kasutada, juhi ise oma elu. Enne tegi see haiget ,aga nüüd võin öelda, et hea, et niigi läks.
Seega kokkuvõtteks, kui te olete valinud endale tee, mida mööda minna, olgu see nii kummaline kui tahes, kuid samas mitte pahatahtlik, siis minge julgelt vastu elule ja kasvõi neile ,kes seda ei mõista või teile koguni takistusi üritavad teha.
Olge kui relv, olge kui masin, mis hävitab oma teelt kõik võltsi ja valeliku.

Kirjutan siis kuidas satanismi avastasin enda jaoks.

Oli aasta 2007. mingisugune kuupäev ja sattusin lugema Saatanliku Piiblit Viru keskuse raamatukogus ja siis lugesin ja lugesin. Möödus mõni aeg ja kuidagi tekkis veel huvi selle vastu ja satusin siis MVO kodulehele, ei teagi muide kuidas, olen kindel, et ei kirjutanud midagi satanismiga seoses. Aga kuidagi sattusin ja siis tekkis kohe suurem huvi, et mis lehega siis tegemist. Alguses arvasin vist, et mingi mõttetu laste jututuba ka seal ja sattusin jM-ga rääkima. Oh seda seletamist ja asju. Aga siiani on ta mulle nagu – heh, imelik öelda – ma ei tea, hea inimene, usaldan teda . Ainus ehk keda usaldan MVO-st, ei teagi miks, ehk sellest, et oli esimene kellega suhtlesin, ei tea.

Aga no vahepeal siis proovisin nii proovimise pärast ankeeti täita, naerdi välja, ma usun. Vähemalt esimene kord.  Aga no eks ma üritasingi ehk pigem sel ajal endas rohkem selgusele jõuda ja siis lõpuks sain ka endale tüdruku, kellele kohe mitte ei lähe satanism ega ka mingi muu religioosne värk peale, kuigi ma räägin, et ma usun pigem endasse kui Saatanasse või nii. Ei oskagi seletada vaid lihtsalt satanistlikud põhimõtted ja tõekspidamised kattuvad minu omadega, kuigi seejuures olen ma jäänud iseendaks ja see ei tohiks minumeelest kedagi häirida. Kuigi jah, satanism või ehk ka MVO meeldiv seltskond on mulle paljugi juurde andnud. Ehk jM-i motiveerivad sõnad või ma ei teagi, tunnen end enesekindlamana ja rohkem iseseisvamana ning tunnen, et olen võimeline ka ise hakkama saama elus, mis ka ei oleks.

Nii, no ma ei teagi kas ma olen nagu enda arust liige või teiste arust, enda arust ma miskipärast ei tunne end liikmena, sest tunnen, et ma ei ole midagi ei ordule ega miskil muul viisil end pakkunud, kuid jah, ankeedi põhiselt peaksin olema siis liige. See oli ausalt öeldes üllatus, et olen nüüd liige. Ei tea. Ma ei oskagi kuidagi võtta seda asja. et kas liige või mitte liige. Ma olen mina ise, et ma ei saa aru mis see liikmeks olemine annab mulle. Saan ehk pentagrammi või mingi muud stuffi, kuid see pole põhiline minu arust. Ma arvan, et põhiline on see, et olen end leidnud lõpuks ja mingites valkondades ka end maksma pannud, tõestanud ja saanud julgust juurde! See on minu jaoks tähtis.